ARVUSTUS | Tšehhovi „Kirsiaed“ Ugalas on kui erksavärviline ja hästi kõlav Lopahhini unenägu
(2)Lavastaja Andres Noormets niivõrd ei lavasta Ugalas „Kirsiaeda“, kuivõrd on destilleerinud tekstist välja Tšehhovi koomika essentsi.
Andres Noormetsa „Kirsiaed“ on erksavärviline ja hästi kõlav, peaaegu kuuldemäng. Ilmselt võiks minna Ugalasse „Kirsiaeda“ ka lihtsalt kuulama või müra summutavate kõrvaklappidega vaatama – elamus on ikka garanteeritud. Kohe esimesest stseenist peale, kui Lopahhin (Tarvo Vridolin) lastetoas tukkuma jääb, satume „Kirsiaia“ maailma ning seda mitte pottides kasvavate kirsipuude pärast, vaid just muusika ja heli pärast. Teatris on väga suur asi, kui koer ei haugu vasakul teise aksi vahel, kaaren ei kraaksu kuskil prožektorite taga, vaid tõepoolest koerad „pole öö läbi maganud“ ja hauguvad kauguses. Kaarnate kraaksumist pole mitte ainult kuulda, juba väikese kujutluspingutusega märkad neid taevas lendamas ja kirsipuuokstel istumas. Seejuures võib muusika mängida üsna valjusti, aga sõnagi näitlejate teksti ei lähe kaotsi.
