Kompensatsiooni jagades tuleb lähtuda ootusest, et säilib meie ettevõtete tööhõive ja -võime.

Maksust on omakorda võimalik rakendada mitmesuguseid kompensatsioonimeetmeid. Majandusminister Riina Sikkuti hinnangu järgi võiks Eesti koguda nii umbes 200 miljonit eurot aastas.

Minister ise nimetab ettepanekuid pettumust valmistavaks. Otseselt need ju kõrgeid elektrihindu ei langeta. Ennekõike Ungari vastuseisu tõttu loobuti Vene gaasile hinnalae kehtestamisest. See jätnuks Venemaale valiku, kas müüa gaasi odavalt (ehk rahastada vähem oma sõjamasinat) või üldse mitte müüa. Teisalt on näiteks Gazprom sanktsioonidele viidates üldse lõpetanud Nord Streami torujuhtme varustamise ehk suuremate tarbijate jaoks on tegemist puhtteoreetilise aruteluga.

Ent komisjoni ettepanek sisaldab muidki meetmeid hinna langetamiseks. Ennekõike pannakse rõhku elektri kokkuhoiule ja just tipptundidel tarbimise vähendamisele.

Eesti võimudel tuleb nüüd lahendada koduülesanne: kuidas rakendada piiranguid nii, et elu võimalikult vähe häirida? Ja mis veelgi olulisem – kuidas jagada toetusraha õiglaselt nii, et meie ettevõtted suudaksid sälilitada töövõime ja -hõive?

Ja viimaks terendab ka lootuskiir. Goldman Sachs prognoosib talveks gaasihindade järsku langust. Selle lootuse täitumise korral ei pruugigi valitsuse sekkumist väga vaja minna.