Seadusandja tehku oma tööd ja määraku kindlaks piirid, kui suureks võivad võlgniku kohustused kasvada.

Küll aga ei tähenda see, nagu seisaksid kohtud ja kohtunikud kriitikast kõrgemal. Eriti kui nende langetatud otsused on nii erinevad, et ei jäta inimestele võimalust oma tegevuse tagajärgi loogiliselt ette näha.

Tänasest Eesti Päevalehes ja teistes Delfi Meedia kanalites algav sari „Võla võim“ on selles vallas hoiatav lugemine. Kui oled laenu võtnud ja tagasimaksmisega hätta jäänud, kipuvad eriti kiirlaenufirmad lajatama selliste viivistega, mille kõrval võlasumma ise ja intressid võiksid veel täiesti makstavad tunduda. Kohtunikul on siin mitu võimalust. Esiteks, kas inkassaatori kõik nõuded kinnitada – ka näiteks absurdse 800-eurose hagiavalduse koostamistasu kohta. Või teiseks lähtuda riigikohtu otsusest, mis seab viivise ülempiiriks 24%.

Nagu saate lugeda, oleneb inimese ja sageli tuhandete eurode saatus sellest, mis kohtuniku juurde satutakse. Sest segaselt kirjutatud võlaõigusseadus ja riigikohtu lahendid jätavad terve kuristiku jagu tõlgendamisruumi.

Eesti õigussüsteemi üks suuremaid puudusi on niigi asjaolu, et päriselt jõuavad õigust otsida need, kellel on advokaatide palkamiseks raha. See seab ka tavalised palgasaajad ebaõiglasse positsiooni. Kuid võlgnikel on arusaadavalt konto hoopis miinuses. Kui lisada siia kompotti ületöötanud kohtunikud, jõuamegi olukorda, kus üheselt arusaadavast õiglusest rääkida ei saa.

Selline olukord tuleb lõpetada. Kõige selgema tulemuse saaksime siis, kui seadusandja oma tööd teeks ning selgelt ette kirjutaks: võlgu jäänud inimese kohustused saavad ulatuda ainult selle ja selle, seadusega kindlaks määratud piirini.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid