ARVUSTUS | Veri, seks ja pisarad ehk Venemaa esimese keisrinna 12 viimast tundi

Eestiski menukaks osutunud Katariina I eluloo ainetel kirjutatud ajalooline romaan „Peetri keisrinna“ sai endale väärika lõpu.

Ajalooline romaan paistab žanrina kui miski, mis omal ajal keskkooli kirjandustunnis kohustusliku punktina küll korraks õhku visati, ent mis igas muus kontekstis täiesti külmaks jätab. Ja eks enamasti pea see stereotüüp ka paika: hõljudes kuskil aime- ja ilukirjanduse vahel, on ajaloolised romaanid tihti liiga jäigad, et pakkuda piisavalt kirjanduslikku väärtust. Ka uudseid ajaloolisi käsitlusi või leide, mis need teosed kui aimekirjanduse tõsiseltvõetavamaks teeks, leiab neist harva. Leedu kirjaniku, kunstiajaloo doktorikraadiga Kristina Sabaliauskaitė „Peetri keisrinna“ on meeldiv erand.

Venemaa esimese keisrinna, alamast klassist pärit Katariina I elust jutustav kaheosaline romaan lisab selle erilise naise eluloole huvitavaid kihte. Ühtlasi on Sabaliauskaitė osanud kogu oma taustatöö ja ajaloolised üksikasjad põimida kokku põnevamaks ja kirglikumaks tervikuks kui nii mõnigi põnevus- või armastusromaan. Ma pole küll kunagi „50 halli varjundit“ lugenud, nii et ei hakka „Peetri keisrinnat“ erootiliste romaanide skaalale paigutama, aga niipaljukest võib öelda, et seksi jagub diloogias ka. Ehkki suur osa sellest on, tõsi küll, pigem kurb ja jälk.