Kadri Leetmaa: eestlaste ja venelaste suhtlemine on tähtsam kui head hinded

Ühine monumenditõde tekib kergemini siis, kui eestlased ja venelased õpivad ühes koolis koos.

Äsjased monumentidega seotud tundeplahvatused peegeldavad ilmekalt seda, et eesti- ja venekeelsed inimesed elavad meil paralleelsetes maailmades. Kusjuures on eraldatus ajas hoopis süvenenud: elatakse rohkem teineteisest isoleeritult kui nõukogude ajal.

Sellest on vähe, kui saadame eestikeelseks muutuvatesse vene koolidesse keeleinspektorid. Võti on eestikeelses koolis.

Põhjuseid, miks paralleelmaailmad püsivad, ei ole mõistlik otsida piiri tagant. Need otsused on meie enda valitsuste tehtud. Kogu Eesti praegusest elanikkonnast on ligikaudu pooled sündinud Eestis ja olid 1991. aastal oma kooliea keskpaigas või nooremad. Nende eest võiks vastutada meie enda vaba Eesti riigi haridussüsteem.

Just meie otsustasime jätkata kolm aastakümmet nõukogude ajal loodud paralleelset koolisüsteemi, milles eesti- ja venekeelsed õpperajad eraldavad lapsed juba kaheaastaselt.

Keeleõpet oleme mõnevõrra tõsisemalt võtnud. Paljud koolid kasutavad keelekümblusmetoodikat, eestikeelse õppe osa on kasvanud. See aga ei muuda asja – vene ja eesti kodukeelega lapsed õpivad eraldi ning nende vahelist suhtlemist napib, vähemalt võrreldes olukorraga, kui nad õpiksid samas klassiruumis.

Sõbrad kogu eluks

Koolis kujuneb sageli sõpruskond kogu eluks. Ehk kui eestlased ja venelased käivad eri lasteaedades ja koolides, satuvad nad ka hilisemas elus eraldi radadele: nii tööelus, vaba aja tegevustes kui ka peresuhetes. Muide, kui eesti ja vene taustaga lapsed käivad samas koolis, siis lõimuvad paremini ka nende vanemad, kes suhtlevad teiste lapsevanematega.

Praegu on enneolematult suur üksmeel eestikeelsele õppele üleminekuks. Küll aga teeb muret, et räägime rohkem eesti keele õppimisest ja vähem koos õppimisest. Võib isegi öelda, et on neid, kes kardavad eesti- ja venekeelsete laste koosõppimist.

Muide, kui eesti ja vene lapsed käivad samas koolis, lõimuvad paremini ka nende vanemad, kes suhtlevad teiste lapsevanematega.

Esiteks kardetakse, et vene kodukeelega lapsed õpivad eestikeelses koolis kehvemini või peavad seal rohkem pingutama. Võimalik, et pelgalt aineõppe vaatest on neil arvajatel õigus. On aga ka ju ühiskondi, kus mitmekeelsust peetaksegi normaalsuseks ja selliseid võrdlusi ei tehta.

Vene kodukeelega peresid võiks motiveerida koos ja eesti keeles õppima just teadmine, et peale aineoskuste aitab lapsel tulevikus hakkama saada sotsiaalne võrgustik, mis katab kogu ühiskonna, mitte ainult ühe segmendi sellest.

Haridussüsteem ise peaks aga koosõppimist võimaldama. Perede kartused, et laps ei saa hakkama eestikeelses haridussüsteemis, on arusaadavad. Näiteks kardetakse, et mitmekeelsus aetakse segamini erivajadusega, või et kui erivajadus ja mitmekeelsus kattuvad, ei saa laps piisavalt tuge. Ometi, kui eripärased me ka ei ole, me kõik elame ühes ühiskonnas.

Meil ei õpetata praegu kõrgkoolides piisavalt mitmekeelsuses orienteeruvaid logopeede ja teisi tugispetsialiste, rääkimata sellest, et iga õpetaja oskaks toime tulla mitmekeelse lapsega.

Eesti kodukeelega laste peresid peaks tolerantsile motiveerima ühine monumenditõde ja ühisest riigiidentiteedist tulenev riigi turvalisus.

Meil on tarvis ka panustada kõrgkoolides sellealasesse teadusesse, et oleks neid, kes suudavad sellist õpetajakoolitust korraldada. Silmade kinni pigistamine ei aita – väga suur osa Eesti lapsi on mitmekeelsed oma kodukeele tõttu ja see ei muutu.

Sellest on vähe, kui saadame eestikeelseks muutuvatesse vene koolidesse keeleinspektorid. Võti on selles, kui hästi tuleb eestikeelne kool toime praegusest suurema hulga mitmekeelsete lastega.

Eestlaste mured

Teiseks kardetakse, et vene kodukeelega lapsed rikuvad ära eesti kodukeelega laste hariduse kvaliteedi. Neid saab eestikeelsesse klassi liiga palju, õpetajatel kulub mitmekeelsete laste õpetamiseks muu klassi arvelt liiga palju energiat või et vene keel kipub omavaheliseks suhtluskeeleks.

Tartus, Pärnus, valdavas osas maakonnakeskustes ja väikelinnades, aga ka Tallinnas ei ole tegelikult alternatiivi sellele, et erineva kodukeelega lapsed õpivad koos ühises klassiruumis. Seda muidugi, kui tahame tulevikus paralleelmaailmadest lahti saada.

Teine lugu on piirkondadega, kus eesti kodukeelega lapsed on vähemuses. Näiteks Ida-Virumaa linnad vajavadki eestikeelset kooli eestikeelsete õpetajate tähenduses: head väljaõpet, palka ja motivatsioonipaketti, mis toob nad kõigepealt üldse õpetajaks ja seejärel tööle selle piirkonna koolidesse.

Teeb muret, et räägime rohkem eesti keele õppimisest ja vähem koos õppimisest.

Hea õpetaja on igal juhul parim, mida anda mistahes kodukeelega Ida-Virumaa perele. Lisaks tuleb muidugi ka Ida-Virumaal soodustada koosolemist alates lapsepõlvest – võimaluse korral ühises koolis, aga ka noortekeskustes, huvihariduses ja mujal, mis lapsi ühendab.

Vajadus tuua õpilased ühtsesse kooli kokku on eriti ilmne praegu, kui meil läksid kooli ka ukraina lapsed.

Ühtse riigiidentiteedi läte

Kokkuvõttes, vene kodukeelega peresid võiks motiveerida seos ühiskonnaga ja ühised võrgustikud, eesti kodukeelega laste peresid peakski tolerantsile motiveerima seesama ühine monumenditõde ja ühisest riigiidentiteedist tulenev riigi turvalisus.

Kolmekümne aasta pärast oleme me juba peaaegu kõik siin sündinud ja üles kasvanud. Me oleme ka siis endiselt mitmerahvuseline riik, sest ajalugu ei saa tagasi pöörata. Riigiidentiteedilt võiksime aga siis olla kõik eestlased.

Ühine ühiskond 2052. aastal saab aga alguse ühisest klassiruumist 2022. aastal.