JUHTKIRI | Ülesoo Tootsil läks veel laenamisega hästi

„Teile ei anta laenu!“ Morni pangahärra meeldejääv ütlus Oskar Lutsu järgi vändatud filmis „Suvi“ kinnitab, et tsaariaja lõpuks paistis vähemalt korralikes rahandusasutustes finantsdistsipliiniga kõik korras olevat.

Kes teab, vahest oleks Ülesoo Toots mõne hämara liigkasuvõtja käest ikkagi midagi saanud, aga kirjanikul olid tema saatusega teised plaanid.

Meie sarja „Võla võim“ järjekordsed kaks lugu, mis ilmusid eilses Eesti Päevalehes ja tänases Eesti Ekspressis, kinnitavad, et tänapäeva Eestis kuuleb sellist väljendit harva. Raha saab justkui igaüks. Sügava vaimse puudega inimene, kes ei saa kohe kindlasti aru, mis kohustuse ta endale võttis, või inimene, kes on hädas juba märksa väiksema laenu tasumisega.

Metsa enam ei viida, kuid varast oled ilma ja võlgu ikkagi. Inimest ei tohi laenuhaiga üksi jätta.

Seejuures lähevad käiku võtted, mida suurem osa inimesi peaks ilmselt praegusaja Eestis mõeldamatuks. Nendeks on otsene valetamine, suvaliste arvete saatmine, psühholoogilisest toorutsemisest rääkimata. Eesti Ekspressis kirjeldatud skeemid, kus ühes kontoris istuvad eri firmad ohvrit lüpsavad, ületavad 1990-ndate maffia käitumist üksnes näilise seadustähe järgimise poolest. Metsa enam ei viida, aga tulemus on sama: varast jääd võileivahinnaga ilma, aga võlgu oled ikka.

Teisisõnu on inimesed jäänud kaitsetult kaunis jõhkrate ärimeeste meelevalda. Aga see on juba olukord, mida õigusriik ei peaks taluma.

Muidugi on vastutus ennekõike laenuvõtjal, kes peaks hindama oma vajadusi ja maksevõimet. Ja muidugi peaks hindama seda isegi seaduse järgi ka laenuandja. Ent kõike, mis juhtuma hakkab, ei saa ette näha. Tulevad haigused, töökoht kaob, äriplaan läheb luhta. Risk on paratamatu ja mõnikord hinnatakse seda juba kohe valesti. See kõik oleks inimlik.

Paraku, nagu meie lood räägivad, toimivad Eestis kontorid, mis lüpsavad hädas olevaid inimesi täiesti teadlikult. Seadustele vilistatakse muu hulgas seetõttu, et inspektoritele vahelejäämise tõenäosus on väike ja karistused osutuvad heidutamiseks liiga tühiseks.

Tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve amet ning finantsinspektsioon, see on ennekõike teie vastutusala! Nagu me kirjutistest välja tuleb, pole te inimesi rahahaide eest just väga aktiivselt kaitsnud.

Vähim, mida tegema peaksite, on võtta meie lugudest ette selliste skeemidega tegutsevad firmad ja vaadata nende sisse. Ja siis võtke juba midagi päriselt ette!