Meil võib ühel päeval olla piiridel kümneid tuhandeid Vene põgenikke. See ei tohiks siis üllatusena tulla.

Aga mitte kunagi varem pole pidanud välja kuulutama mobilisatsiooni. Kui parasjagu lipu all olevatest meestest pole piisanud, on läinud käiku eufemismid, nagu „kordusõppus“. Ühiskonda tervikuna on püütud siiski alati veenda, et suur riik suudab tagada enda julgeolekut üldist eluolu tugevalt häirimata.

Eelkirjeldatud vaimust kantud oli ka kogu rünnak Ukraina vastu, mida siiani ei tohi sõjaks nimetada. Kuni eilseni. Nüüd on mäng muutunud.

President Vladimir Putini väljakuulutatud mobilisatsioon jääb mobilisatsiooniks, nimeta seda osaliseks või üldiseks. Põhimõtteliselt peaks nüüd iga venemaalane mõistma, et sõda võib tulla otse tema koju. Noppima ära teda ennast, poega või isa, keda iganes kuskil vajalikuks peetakse. Mõistagi muudab see ühiskonnapilti märgatavalt.

Meil Eestis Venemaa naabrina tuleb sellest mõistagi oma järeldused teha. Kui naaber kuulutab välja mobilisatsiooni, annab ta otse mõista, et kavatseb sõjalisele jõule veel rohkem rõhku panna. Kui see on suunatud riigi vastu, keda Eesti igas plaanis aitab, tõstab see kahtlemata ohutaset meilegi.

Lühemas vaates sõjalise rünnaku pärast siin rohkem kui seni muretsema ei pea. Mobiliseeritud kahuriliha läheb Ukrainasse auke täitma. Küll aga tasuks meil varakult teha plaane selleks, kui Venemaa ühiskond ei pea säärasele raputusele vastu. Näiteks võib meil olla ühel päeval piiridel kümneid tuhandeid põgenikke – ja seekord lagunevalt Venemaalt endalt. Ja võimalik on ka otsene vaenutegevus venelaste endi vahel.

Teisisõnu tuleks valmis olla selleks, et Venemaal puhkeb kaos. Selle tõenäosust pole mõtet praegu ennustada, sest pealtnäha paistab Putini impeerium tugev. Aga kaugelt vaadates poleks keegi uskunud sedagi, et venelaste rinne Harkivi all lihtsalt sulab.

Jaga
Kommentaarid