NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: uued matused

„Seltsimees Putin on väga solvunud, et teda kuninganna Elizabethi matustele ei kutsutud. Ja ta on võtnud nõuks korraldada uued, demokraatlikud matused.“

Välisminister Lavrov väljub Kremlis presidendi kabinetist, näost valge kui paberileht.

„Uued korraldused,“ lausub ta lämbuval häälel. „Seltsimees Putin on väga solvunud, et teda kuninganna Elizabethi matustele ei kutsutud. Ja ta on võtnud nõuks korraldada uued, demokraatlikud matused, kust võtavad osa sõbralike, antifašistlike riikide riigipead. Noh, teate küll: Valgevene, Põhja-Korea, Süüria, Eritrea ja nii edasi ja nii edasi.“

„Ega edasi rohkem olegi,“ nendib kaitseminister Šoigu. „Antifašistlikke riike on maailma väga vähe alles jäänud.“

„Tõsi,“ nõustub Lavrov. „Ühesõnaga, nii nagu seltsimees Putin korraldab uued olümpiamängud, nii korraldab ta ka uued riiklikud matused.“

„Väga tore!“ kiidab patriarh Kirill ja matsutab suud. „Mulle meeldivad matused! Saab peiedel tublisti pliine vohmida ja mehe moodi viina võtta. Tuleb vägevam kräu kui see morsipidu seal Londonis!“

„Mulle meeldivad matused! Saab peiedel tublisti pliine vohmida ja mehe moodi viina võtta.“

„Aga...“ jääb Šoigu mõttesse. „Ega inglased ju anna meile kuningannat, et me saaksime teda uuesti matta?“

„Tark mees oled, Šoigu!“ lausub Lavrov mürgiselt. „Ei, nad ei anna.“

„No aga keda siis seltsimees Putin maha matta kavatseb?“ sosistab Šoigu. Korraga tunnevad kõik, et toas on kuidagi väga külm, see poeb läbi lihast ja luust.

„See’p see on,“ ütleb Lavrov ja püüab taltsutada tõmblema hakanud silma. „Keda? Kutsed on juba laiali saadetud, seal on öeldud: väljapaistev riigitegelane.“

„Aga nime ei ole?“

– „Nime ei ole.“

„Noh...“ hakkab Šoigu korraga ebaloomulikult peenikese häälega rääkima. „Mind see ei puuduta! Mina ei ole kuskilt otsast väljapaistev! Tavaline hall kuju, nägu selline peas, justkui oleks siga seda kärsaga sonkinud, mõistust vähem kui kärbsel...“

„Ära vingerda, Sergei!“ vihastab Lavrov. „Sa oled kaitseminister! Ja kaitseminister on väljapaistev riigitegelane!“

„Mina või? Kaitseminister? Taevake, esimest korda kuulen! Ja kui olengi – armu pärast peetakse selles ametis!“ piiksub Šoigu, nutt kurgus. „Ei, sõbrad, kullakesed! No vaadake mind! Mis kaitseminister nüüd mina! Ennemini on kaloss kaitseminister! Ja välja ei paista ma ka kuskilt otsast. Süljelärakas olen, mitte inimene! Aga vaata patriarh, tema on väljapaistev! Tema on riigitegelane!“

No vaadake mind! Mis kaitseminister nüüd mina! Ennemini on kaloss kaitseminister!

„Mina ei ole riigitegelane!“ hakkab patriarh Kirill kisama, justkui kõrvetataks teda tulise oraga. „Mina olen munk! Mina ei puutu üldse asjasse! Lavrov on riigitegelane! Lavrov on väljapaistev! Tema käib kogu aeg välismaal, kõik on teda näinud! Matke tema!“

„Lojus...“ pressib Lavrov läbi hammaste. „Ah tema ei ole väljapaistev! Enesel särab nii suur ja kuldne rist rinnal, et paistab Kuule! Ma sulle näitan munka!“

Lavrov haarab Kirillil habemest, patriarh aga hammustab teda käest ning järgmisel hetkel veerevad nad ähkides ja vandudes põrandal.

„Peaks aknast välja ronima,“ mõtleb samal ajal Šoigu. „Põgenen kodusesse Tuvasse ja peidan end sohu. Oli mul üldse vaja sealt välja tulla, pealinna karjääri tegema! Loll olin, oi kui loll!“

Ta avab akna ja kangestub. On juba hilja. Üle Punase väljaku sammub seltsimees Lukašenka, kandes turjal hiiglaslikku punastest nelkidest punutud matusepärga. Taamal läheneb kõuepilvena ka antifašistlike eritrealaste sajapealine delegatsioon.