KULTUURIBIIT | Mihkel Ilusa ja Marten Esko playlist

Tänase kultuuribiidi muusika valisid visuaalkunsti taustaga kunstnikud Mihkel Ilus ja Marten Esko, kel tuli sel nädalal Kanuti Gildi SAALis välja installatiivne lavastus pealkirjaga „T2“.

Kolme nädala jooksul külastatav näitus-lavastus juhatab vaataja paralleelsete mitmiktähenduste maailma, milles sisustatakse määramatuse mõistet nii ulmelise kui ka inimliku proosalisusega. „T2“ on Kanuti Gildi SAALi 2022/23 hooaja avaprojekt ning produtseeritud koostöös Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumiga. EKKMi aias asuval laval on projektiga seonduvalt võimalik kolme nädala vältel kogeda ka heliinstallatsiooni.

Esko ja Ilusa muusikavalikut saab tervikuna kuulata siit.

MARTEN ESKO

„On Vanishing Land – Chapter One“

Justin Barton & Mark Fisher

Ilma pikema sissejuhatuseta soovitan esmalt ühte mõjusat inspiratsiooniallikat „T2“ kavandamisel – Justin Bartoni ja Mark Fisheri ühistööna valminud albumit „On Vanishing Land“. Album toimib pigem esseistliku audiorännakuna ning sellesse on kaasatud ka teiste artistide heliloomingut. Alustada võiks algusest ehk näiteks esimesest peatükist.

„2-35“

Spacemen 3

Teine soovitus on samuti ennekõike terve album, mille ühtlane toorus mõjub mõttetegevusele veidi nagu kohvioad lõhnatajule. „For All The Fucked-Up Children Of This World We Give You Spacemen 3“ on Spacemen 3 esimene salvestus 1984. aastast, mis avaldati tagantjärgi albumina 1995. aastal. Otsa võib lahti teha näiteks looga „2-35“.

„The Opposite“

The Smile

Kolmandana väärib taaskord soovitamist pea terve album, mis anti välja umbes-täpselt nädal enne kevadist Kultuurkapitali taotlustähtaega ning millest seetõttu kujunes mingit-veidrat-sorti tahtmatu tugiisik „T2“ kavandamise ühes suuremas vaheetapis. The Smile’i debüütalbum „A Light For Attracting Attention“ pealt võiks vabalt mitut lugu soovitada; neist üks on näiteks „The Opposite“.

„About Time“

Elbow

Neljanda soovituse puhul, milleks on Elbow lugu „About Time“, tunduvad mulle seletused ja põhjendused üleliigsed.

„Alone But Moving“

Here We Go Magic

Kuna endale juba tuttavast muusikast väsib aeg-ajalt paratamatult ära, siis vahelduse mõttes soovitan kuulata Elbow frontman’i Guy Garvey igapühapäevast BBC Radio 6 saadet „Guy Garvey’s Finest Hour“, mida on kolme-nelja nädala kaupa võimalik ka järele kuulata. Kohe pärast Garvey saadet on veel eetris ka Iggy Pop oma saatega „Iggy Confidential“, mis on sageli samaväärne kullaauk. „T2“ ettevalmistus- ja ülesehitusprotsessis olid mõlemad läbisegi taustajõududena omal kindlal kohal, kuid selleks, et neist saate soovitustest lisanduks midagi ka playlist’i, on viiendaks soovituseks üks viimasest Garvey saatest kummitama jäänud uus tutvus – Here We Go Magic lugu „Alone But Moving“ .

MIHKEL ILUS

Scott Walker + Sunn O))) - Brando

Sellel loos kohtuvad kolm suurepärast autorit. Scott Walkeri loometee pop-ist avangardini ja kogu kosmos selle vahel kohtub siin loos Sunn O))) drone-i taktiilsusega, kus heli saab eriti füüsiliseks elamuseks. Video autor on Giselle Vienne, nuku-näitleja taustaga etenduskunstnik, kelle teoseid ka Eestis mitmel korral näidatud. Esmakordselt nägin Tema teost „I apologize“ 2008 aastal Baltoscandal festivalil. Tagantjärele mõtlen, et võibolla just see teos mõjutas mind enim, et kunstnikuna hakata otsima väljundit ka lavaruumi suunas.

Kali Malone – Glory Canon III

Kali Malone orelimuusika asetub kuhugi kaasaegse klassika, drone-i ja veel millegi sõnastamatu ühisalale. Kuulasin Tema plaati „Sacrificial code“ Kanuti Gildi SAALi laval mitmel õhtul viimase kuu jooksul, sest see toetas ruumis terviku taju ja järjepideva tempo hoidmist. Ja päris šeff oli kuulata seda plaati nii, kui teatrikõlarid panid seinad värisema. Albumilt soovitan lugu nimega Glory Canon III.

Angel Olsen - Safety Dance

Indimussi ma tegelt peaaegu ei kuulagi aga Angel Olseni cover Safety Dance-ile on nii soe ja mahe, et raske oleks seda sügise alguse loona soovitamata jätta.

La Femme - Disconnexion

Väga hea prantsuse psühh-punk bänd. Või siis ka anti-pop, mis on popim kui pop. Olen seda albumit kahe suve jooksul korduvalt kuulanud, ja ikka tulen selle juurde tagasi. Eelmisel suvel oli La Femme pidevalt taustaks väljasõitudel, peale vinüüli kohalejõudmist on „Paradigmes“ iga ilmaga tõmmanud stuudios töötempo käima. Seda albumit soovitas mulle „T2“ (stseno)graafiliste lahenduste autor Allan Appelberg, kui tegime eelmisel aastal aega parajaks enne Tapperisse „Howls of winter“ metal-festivalile minekut. Aitäh Allan! Paradigmes albumilt soovitan lugu Disconnexion.

Vitalic - Poison Lips (stseen Davide Manuli filmist The Legend of Kaspar Hauser)

Olin kahe vahel, et kas täna õhtul vaadata Jim Jarmoushi „Dead man“-i või Davide Manuli „The Legend of Kaspar Hauser“-it. Mõlemad oleks hea stiiliga come-down peale Eskoga tehtud teose avamist. Praegu tuju on selline, et pigem vaataks tantsivaid Vincent Gallot ja Elisa Sednaouit. Videos üks stseen filmist, kus kolm reljeefset karakterit koos ja rohkem nagu polegi tarvis, sest kõik juba olemas nii.