Lauri Hussar: punasümboolika võrdlus Berliini müüriga ei päde

Esmapilgul ei uskunud ma oma silmi, kui lugesin kultuuriminister Piret Hartmani seisukohta justiitsministeeriumi eelnõule, mille kohaselt tahetakse punamonumentidest vabaneda kolme kuu jooksul.

Jättes kõrvale selle valimiseelsesse perioodi kiiruga koostatud eelnõu kvaliteedi, väärib märkimist kultuuriministri reaktsioon sellele. Oma vastuses ametiõe Lea Danilson-Järgi allkirjaga ettepanekule märgib kultuuriminister Hartman, et kõigi okupatsiooni jälgede kaotamine avalikust ruumist on signaal, justkui midagi ei ole olnud ja keegi ei olegi Eesti rahva, inimeste, perede ja kodude kallal jõhkrutsenud. Ministri sõnul on aga ilma märkide ja lugudeta raske Eesti lugu seletada ja mäletada.

Järgnevas põhjenduses ajab kultuuriminister lootusetult sassi okupatsiooni tähistavad mälestusmärgid ja punamonumendid, segades oma põhjendustesse isegi okupatsiooni ajal rajatud taristu. Veelgi tõsisem on aga küsimus sellest, et kultuuriminister on otsustanud seista punamonumentide eest viisil, mis saab olla ainult vesi Moskva propagandaveskile. Täpsemalt on justiitsministeeriumile saadetud kirjas punasümboolika kiire teisaldamise vastu lause mis ütleb, et ajalugu ei saa ümber kirjutada ning selle ärahoidmiseks ei tohikski kõiki okupatsiooni jälgesid avalikust ruumist kaotada.