ARVUSTUS | Patsient on elukutse. „Polkovniku lesk“ omandas Linnateatri laval uue ja ereda tänapäevase kõla

Anne Reemann tegi „Polkovniku leses“ kõik, et naisvaatajad ei tunneks ennast tema tegelases ära, kuid siiski, siiski…

Patsiendi elukutse on viimasel ajal minu meelest saanud üheks populaarsemaks. Üksik inimene tahab olla inimeste keskel, täita oma elu rahutuse ja lootusega, rääkida, jutustada, askeldada, väljendada nördimust, leppida, rõõmustada, tunda end elusana.

Sugulased kõlbavad selleks harva – neil on liiga palju omi asju, vaadake, kuidas nad on kogu aeg millegagi hõivatud. Ja õnne võib leida… ainult järjekorras arsti juurde. Oo, kui palju eredaid muljeid saab polikliinikust! Arst võib olla tähelepanelik või vastupidi ükskõikne, medõde vastutulelik või hajameelne, diagnoos võib olla ähvardav või tõotada tervenemist. Aga üks proua järjekorras ütles… Ja keegi vastas selle peale… Ja kui meeldiv väsimus valdab pärast tervet päeva polikliinikus – tööpäev oli sisutihe, retseptid on käes (ravimisele saab pühendada järgmise päeva), protseduurid määratud, elu pulbitseb.