ARVUSTUS | Igikestev Andy Warholi lummus. Fotografiska teeb õige valiku, näidates just kunstniku fotosid

Fotografiska näitus „Andy Warhol. Photo Factory“ annavab värvika sissevaate 1970.–1980. aastate glamuursesse New Yorki. On ka vähem tuntud fotosid, mida isegi süvitsi Warholi loominguga tutvunud inimesed pole näinud.

Andy Warholi (1928–1987) nimi ei vaja tutvustamist. Tegu on 20. sajandi klassikuga, suur osa inimesi on tema teoseid reprote kujul näinud ja midagi tema kohta teab. 1960.–1980. aastate New Yorgi kunstielu on paljuski Warholi nägu. Talle tõi kuulsuse popkunst ja sellega teda paljuski seostatakse, ent Warholi tegevusala oli palju laiem. Fotod, videod, filmid – kõik seegi kuulus tema loomingusse. Warhol käis läbi kunstnike, muusikute, näitlejate ja teiste kuulsustega ning ette rutates võib öelda, et just sellele Fotografiska näitus tuginebki. Warholi alati käepärast oleva kaamerasilma ette jäi lõputu jada värvikaid tegelasi.

Warholi teostest näituse tegemiseks on kaks peamist viisi. Üks võimalus on kuulsal nimel liugu lasta ja oodata rahvahulkade tulemist ning teine, eelistatum variant on esile tuua kuulsa kunstniku varjus olnud tahk. Kunstimaailmas on levinud termin blockbuster-näitus, mille juured on filminduses – blockbuster ehk kassahitt. Minu hinnangul on hittformaadil kohati halb maik juures. Miks nii? Tihti on sellistel näitustel negatiivne konnotatsioon, sest neid peetakse liiga lihtsateks. Mina suhtun menuknäitustesse küllaltki neutraalselt, sest see, mis oma iseloomult peaks kõigile meeldima, ei ole tingimata halb. Maailmas ei ole teemat, mida ei saaks hea tahtmise korral huvitavalt esitleda. See on natuke nagu võrrelda popmuusikat ja ooperit. See, et popmuusika on mõeldud väga suurele hulgale inimestele, ei tee seda muusikažanrit halvaks ja kunstiteadlasest kuraatori aastatepikkuse uurimustöö tulemusena valminid nišinäitus ei pruugi tingimata suurepärane olla. Kunstimaailmale on tervislikum, kui esindatud on eri tüüpi väljapanekud.