Esimese hooga ajasingi mälus „Võõra“ segi näidendiga „Arusaamatus“. Nüüd üle hulga aja Camus’d suure huviga taas lugedes avastasin, et „Võõra“ minategelane leiab vangikongis ajalehetüki, kus kirjas „Arusaamatuse“ süžee. „Arusaamatuse“ kunagine lavastus elustub ebalevate ja irduvate piltidena, surmkindel on üksnes see, et neil piltidel liigub Juhan Viiding vana teenrina – kuulen praegugi, kuis ta ütleb oma viimase ja ainsa sõna: ei.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid