ARVUSTUS | Juuksekarva lõhestav giljotiin VAT teatris

VAT teatri lavaversiooni Camus’ romaanist „Võõras“ hoiab suuresti koos Ago Sootsi sarm.

Albert Camus’ napilt 60-leheküljelist lühiromaani „Võõras“ lavale panna ei ole kaugeltki lihtne ülesanne, seega äratab juba ainuüksi VAT teatri ambitsioonikas püüdlus lugupidamist. Eesti teatriloos leidub Camus’ lavatõlgendusi harva, olen näinud „Arusaamatust“ (lavastaja Aivars Helde, Draamateater, 1991) ja „Caligulat“ (lavastaja Linnar Priimägi, Vanemuine, 1992); andmebaasist leidsin oma hämmelduseks ka Erki Aule „Võõra“ (Polygon Teater, 2010).

Esimese hooga ajasingi mälus „Võõra“ segi näidendiga „Arusaamatus“. Nüüd üle hulga aja Camus’d suure huviga taas lugedes avastasin, et „Võõra“ minategelane leiab vangikongis ajalehetüki, kus kirjas „Arusaamatuse“ süžee. „Arusaamatuse“ kunagine lavastus elustub ebalevate ja irduvate piltidena, surmkindel on üksnes see, et neil piltidel liigub Juhan Viiding vana teenrina – kuulen praegugi, kuis ta ütleb oma viimase ja ainsa sõna: ei.