„Ärge olge nii ehmunud näoga, pojakesed,“ lausub ta lahkelt. „Ongi juba aeg emme seelikusabast lahti lasta, laias ilmas ringi vaadata ja uusi maid vallutada.“

„Mina, vabandage väga, pole mingi pojake,“ ütleb keegi rivist. „Mul on juba 80 aastat turjal, minu mobiliseerimine on häbiasi, see peab olema eksitus.“

„Aga milleks sedasi toriseda, vanaisa?“ küsib kapten laitvalt. „Eks noorte hulgas ole ju lõbusam kui kodus ahjul. Ja selle asemel et surma oodata, tapad teisi. Nii et pea püsti!“

„Püsse ma teile andma ei hakka,“ jätkab ta. „Püss on ju ikkagi masin, aga masin, kurat teda võtaks, võib kergesti rikki minna. Ja mis sa, vaene mees, siis lahinguväljal peale hakkad? Ei, teeme parem nii: võtate maast kivi ja seote selle köiega jämeda puuoksa külge. Kive ja puuoksi on meil, Venemaal, jumalale tänu, küllaga. Nii et paljakäsi ei jää keegi, seda hirmu pole.“

„See on siis nagu kivikirves?“ uurib keegi.

„Väga õige!“ kiidab kapten. „See on kivikirves. Sul on nutti, poja, ma usun, et varsti teenid seersandipaelad välja.“

„Kas me oleme siis mingid neandertallased või ahvinimesed?“ protesteerib üks mobiliseeritu. „Läheme ukrainlaste vastu kivikirvega?“

„Kivikirvega on isegi mammuti vastu mindud,“ ütleb paks kapten. „Aga ukrainlane on mammutist palju pisem.“

„Tahaks ikka püssi...“

„Aga siga tahab enesele võib-olla paabulinnusaba? Uskuge mind, poisid, kivikirves on praktilisem. Püssi peab õlitama ja puhastama, aga kivi hõõrud natuke tatiga ja käib küll.“

„Kas me oleme siis mingid neandertallased või ahvinimesed? Läheme ukrainlaste vastu kivikirvega?“

Kapten astub paar sammu ja jääb silmitsema järgmist väeosa.

„Aa, õhutõrje! Teile on otsustatud välja jagada ehtsad ragulkad, kodusest, Vene kasepuust.“

„Mida me nendega teeme?“ küsitakse rivist.

„Noh, tulistate alla neid... droone ja rakette... Paljugi, mis rämpsu õhus lendab,“ õpetab kapten. „Ukrainlased on meistrid igasugust sodi taevasse pilduma. Aga teie võtate ragulka ja pihtas-põhjas!“

„Seltsimees kapten, sellel ragulkal pole ju kummipaelagi küljes.“

„Aga milleks sul siis trussikud jalas on? Haruta sealt püksikumm välja ja seo ragulka külge,“ annab kapten elukogenud inimesena tarka nõu.

Venelaste õhutõrje väeosa tegeleb mõnda aega süvenenult nohisedes oma trussikutega.

„Seltsimees kapten, aga nüüd vajuvad ju püksid alla!“ hakkab keegi hädaldama.

„Aga milleks sul siis trussikud jalas on? Haruta sealt püksikumm välja ja seo ragulka külge.“

„Jah, selline on sõda! Oled sa mingi mammapoeg või? Hoia ühe käega pükse üleval. Kas sa Aleksander Nevskit tead? Tema tegi lahingus alati nii.“

„Kas Aleksander Nevski hoidis lahingus ühe käega pükse üleval?“ küsivad mitu jahmunud häält ühekorraga.

„Muidugi,“ noogutab kapten. „Kas teie arvate, et kuna ta oli vürst, siis hoidis tema pükse ülal pärisori? Ei, sõbrakesed, Aleksander Nevski tegi seda ise. Sellepärast ta hiljem pühakuks kuulutatigi. Vaat nii on need lood ja laulud.“

Paks kapten silmitseb veel korra mobiliseerituid, nii neid, kes pigistavad peos kivikirvest, kui ka neid, kes hoiavad ühe käega ragulkat ja teisega pükse.

„Paistab, et võib väljaõppe lõppenuks arvata,“ lausub ta siis rahulolevalt. „Edasi, Venemaa parimad pojad! Teid ootab kuulsusrikas võit. Joostes lahingusse! Hurraa!“

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid