KULTUURIBIIT | Helilooja ja muusiku Jakob Juhkami playlist
Tänase kultuuribiidi muusika valis helilooja ja muusik Jakob Juhkam, kes kujundas muusikaliselt 8. oktoobril Ugala teatris lavale jõudva Ringo Ramuli lavastuse „Kolm ahvi“.
„Kolm ahvi“ on trupi ühisloominguna sündiv lavateos, kus kohtuvad äsja Ugalaga liitunud noored näitlejad Margaret Sarv, Alden Kirss ja Jass Kalev Mäe ning Terje Pennie. Lavastuse dramaturg on Priit Põldma, kunstnik Arthur Arula ning helilooja ja muusikaline kujundaja andekas muusik Jakob Juhkam.
Jakob ütleb oma muusikavaliku kohta nii: „Kuna muusikat on liiga palju ning ainult kümmet lugu eristada väga keeruline, otsustasin teha seda Eesti muusika seast. Valisin viidetega albumitele, sest see formaat on ununev, kuid väga oluline. Ma pole loomult väga aateline inimene, aga meie muusikas on see miski, mis mõnikord on jälk, kuid õigest kohast otsides ainult meile arusaadav ilu. Hinnakem haruldast liiki - Eesti albumit.“
Kogu muusikalisti saab tervikuna kuulata siit.
Vaiko Eplik ja Eliit „Lühidalt supernoovadest“
Siit sai minu jaoks kõik alguse. Olin 14-aastane, ostsin äsja saabunud sünnipäevaks üsna pimesi Vaiko esimese sooloalbumi ning see lugu avas lisaks plaadile ka tohutu raksatusega minu meeled - sain aru, et niimoodi tahan ka mina muusikat teha ning Vaiko tõestas, et seda kõike on võimalik teha üksi. The rest is history, nagu öeldakse.
Borm Bubu „Being forced to eat poo while you are still alive“
Loogiline elude ja saatuste jätk - Vaiko poeg Villem avaldas äsja septembris oma esimese täispika albumi „Code Brown“. Lõin siin lõppviimistlusega kaasa ning kuulasin seda albumit tohutult palju. Sellist soundi, stiili ja pillimängu pole varem Eestis olnud ning mina olen jätkuvalt vaimustuses.
Nevesis „Rock53“
Eesti parimalt psühhedeelse grunge plaadilt. „Pink magnet masters“ on selle viie aasta jooksul korduvalt naasnud kuskilt alateadvusest meelde ning panen siis alati jälle hea meelega uuesti peale - soe ja tuttavlik, samas nutikate nurkade ja lõdvalt professionaalse vormikompaga.
J.M.K.E. - „Jäneste invasioon“
J.M.K.E. ei ole punk. Punk on seal üks osis, aga see helikeel, kus Villu Tamme oma harmooniate ja rütmidega selle plaadi peal ära käib, on midagi väga väga erilist. 1996. aasta album on minu jaoks J.M.K.E. tipp - tihti lausa atonaalne, terav ja nii pagana tark.
Jarek Kasar „Suur armastus“
Ilmselt Jareki üks vähem tuntud plaate „Liiga palju viiuleid“ on tohutult magus ja valus korraga. Plaadi lõpuks olen justkui loksunud jää-paksus melanhoolsuse meres, kust aga välja tulles on karastatud ja edasi suunatud tunne.
Lu:k „Sle:p-De:p“
Ma pole ehk kursis kogu Eesti jungle-muusikaga, aga julgen väita, et Lu:k’i „Tallinn - Nõmme - Keila“ on parim. Samuti 1996 - olin sel ajal väike, aga see album suudab mind justkui viia täiskasvanuna sellesse ajastusse, tundesse ja õhinasse, milles see tehti. Muusika on ajamasin.
Muusika on ajamasin.
Erkki-Sven Tüür „Ante finem seculi“
Kuigi oletan, et autor ise on nii enda kui teiste arvates arenenud 80ndate teostest valgusaastate kaugusele, on tolle aja Tüüri helikeeles minu jaoks midagi väga isiklikku. Eriti kõlab see 2. sümfoonias. Varastasin 15 aastat tagasi TMKK fonoteegist selle vinüüli - pistsin kotti ja läksin - sest teadsin, et just mulle on seda väga vaja. Läkski.
Sven Grünberg „Kujutluste aed“
Grünbergi filmimuusika kogumikul on lugusid, mis lõid kõige ilusamaid ja fantastilisemaid maailmu minu teismelisse ajju. Eriti palad „Hästi“ ning justkui üldsusele tundmatu, minu sala-avastus - ulmeromantiline, õhetav ja kordumatu ballaad „Kujutluste aed“.
Tõnu Naissoo Trio „Tule ikka mu rõõmude juurde“
Kui saab midagi pidada Eesti jazziklassikaks, siis on see Tõnu Naissoo Trio 1968. aasta album. Ballaad Els Himmaga oli otsene inspiratsioon minu loole „Õhtune karjamaa“, milles soovisingi tekitada justkui aegade-kaugust, sürreaalseks moondunud kaja antud loole.
Gunnar Graps & Magnetic Band „Sügisõhtu blues“
Vaiguviiuli 2021. aastal välja antud varem avaldamata arhiivimaterjali sisaldav kogumik on pilk 70ndate metsikusse fantaasiasse, mis pulbitses Gunnari ja tema bändi hinges. Kogumikul on ka kõigile tuntud klassikat, kuid duubelplaadi teine pool on täiesti uskumatu live-kontsert. Klassika „Sügisõhtu blues“ on mõru nauding järjekordsesse alanud aastaaega.
