Mis on Jüri Arraku kustumatu fenomeni taga?

Jüri Arrak on muutunud Eesti kunsti sünonüümiks, aga kuidas on tema looming suutnud püsida eestlaste hinges läbi aja olenemata pidevalt muutuvatest kunstitrendidest?

„Modell on kunstniku käepikendus!“ see unustamatu Kreisiraadio klipp Arrakust modellidega on toonud eesti keelde kustumatu väljendi ning on hea näide Arraku tuntusest. Jüri Arraku 85. sünnipäeva-aasta näitused toovad mõnusalt kokku kunstniku loomingulise tee.

Arraku loominguline töö sai justkui vahekokkuvõtte 85. sünnipäeva-aastal tuues kokku kunstniku varasema loomingu suurepärase näitusega Mikkeli muuseumis ning viimaste aastatel valminud akvarellmaalid Viinistu kunstimuuseumis. Need sündmused ajendavad tagasi vaatama kunstniku loomingulisele karjäärile - mis eristab teda kõigist teistest kunstnikest Eesti kunstimaastikul. Võib väita, et lisaks tema loomingule on kunstniku ühiskondlik aktiivsus ning valmisolek ja julgus erinevatel teemadel sõna võtta ning samuti kultuuride ülene koostöös see miski, mis on aidanud tema loomingul püsida värskena ning andnud võimaluse tõlgendada Arraku loomingut erinevate nurkade alt.

Kuigi kunsti võimueliit on vahepealsetel aegadel olnud üsna tõrges 60-ndate avangardkunstnike tõlgendamisel, on Arraku fenomen laiema publiku seas säilinud. Kunsti võimueliidiga ei teinud lepitust ka Arraku kriitilised väljaütlemised 90ndate kunstimaastiku kohta ning vastuolu Eesti kaasaegse kunsti emaks tituleeritud Eha Komissaaroviga. Nii mõnegi kunstniku jaoks oleksid taolised väljaütlemised osutunud kunstimaastikul enesetapuks, kuid Arraku karjäärile see punkti ei pannud. Nüüd on hakatud taastõlgendama kogu tolleaegset loomingut ning kunstnikud, kes on vahepeal kunsti võimueliidi tõttu unustusehõlma vajunud, leiavad jälle koha muuseumites. Headeks näideteks on siin Ludmilla Siim ja Lembit Sarapuu.

Arrak esines Viinistu kunstimuuseumis oma viimastel aastatel valminud teostega näitusel „Akvarelliv Arrak“. Vestluses kunstnikuga sai ilmselgeks, et kunstnikul ideid ja olulisi teemasid, mida teosteks vormida jagub, peaasi, et tervist ja aega oleks. Näitus koosnes suurtest narratiividest nagu Arraku looming üldiselt. Pisut ootamatu on väikene formaat, mida kunstnik on hakanud viljelema puhtalt ruumipuuduse sunnil, sest õhtutundidel kodus suuremaid õlimaale pole võimalik teostada. Jüri Arraku looming akvarellitehnikas pakub midagi uut ja ootamatut - tema õlimaalidele omane jõuline ja tugev käekiri on lasuurses akvarellitehnikas muutunud palju õhulisemaks ning värvid aastatega helgemaks. Endiselt on kunstniku tihedalt kaetud töödesse vaja süveneda, sest esmapilgul nii tuttav motiiv sisaldab alati tugevat sümbolikeelt, mida on võimalik tõlgendada vaid lähemal vaatlusel. Akvarellitehnika ei ole kunstnikule võõras, sest tarbekunsti õppides oli just akvarell ja joonistamine see mida õpiti, kuigi tunduvalt erinevalt kui kujutavas kunstis. Õlimaalide ja graafika valdkonnas nimetab ta ennast iseõppijaks, mis võib olla alus tema väga isikupärasele käekirjale. Kuigi Viinistu kunstimuuseumi ja Mikkeli muuseumi näitustel eksponeeritud teoste vahe on üle 50 aasta, võib Viinistu näituse põhjal julgelt kinnitada, et akvarellitehnikas on kunstnik endiselt tippvormis ning võib öelda, et tema käekiri on jäänud äratuntavaks ning üldinimlik temaatika samaks, küll on jutustavad ja õpetlikud lood muutunud vastavalt ajale. Vaatakski tagasi, kuidas tõlgendada Arraku loomingut ning milles tema fenomen seisneb.

Arraku loomingust ajaloolises kontekstis dissidentlike meeleolude kandjana

60ndate avangardkunst, sealhulgas ka legendaarse kunstirühmituse ANK64 liikmete looming, kuhu kuulus ka Jüri Arrak, omas ühiskonnas vasturinnet Nõukogude Liidule. Legendaarsesse rühmitusse kuulunud kunstnike käekiri oli kõigil väga omanäoline ning neid ühendasid pigem otsingud eneseväljenduseks ning vabaduse hõnguline isemõtlemine kui sarnane käekiri. Tolleaegsed avangardkunstnikud vastasid ühiskondlikule vajadusele olla nii uuenduslikud täielikus regressi tingimustes kui ka poliitiliselt meelestatud topeltkodeeringute ja mitmetähenduslikkuse kaudu. Taoline tugev sümbolikeel iseloomustab selle ajastu kunstnike loomingut ning ka publiku võimekust lugeda ridade vahelt.

Usk vahend võimule vastandumiseks

Kultuuriteadlik 80ndate inimene mõistis, et ka flirt usunditega oli ühtlasi poliitiline manifestatsioon, ehk lisaks sellele, et Arrak oma töödes usule viitas, teati, miks ta seda teeb. Samas ei olnud Arraku kristlus ainult manifestatsioon. Kunstnik on öelnud, et tema jaoks on usk kultuuri alus, mis tuleneb inimese abstraktsest mõtlemisest: „pole nii oluline, kas sa oled katoliiklane, luterlane, hinduist või muhameedlane, vaid pidev tunne, et on olemas kõrgem vaimsus, kellest sa sõltud ja kelle olemasolu sa tajud, ning et religioonid on nagu redelid vaimsuse poole.“ Kunstnik ei ole niivõrd kiindunud erinevatesse religioonidesse, kuivõrd usu tundesse, leides et igasugused äärmused on ohtlikud ning hea oleks leida kesktee teaduse ja usu vahel.

Ülbed 90ndad

Iseseisvuse saabumisel sundallegoorilise retseptsiooni vajadus kadus ning kogu tolleaegne kunstimaastik leidis uue tõlgenduse. Tagasivaatavalt on saanud tolleaegne kaasaegne kunst nimetuse ülbed 90ndad ning vasturinne liikus mujale. Võib öelda, et sealt tekkis ka lõhe publiku ja kunsti vahel, kus kaasaegne kunst jäi publikule võõraks, sest puudus kunstiharidus, mis aitaks mõista kaasaegseid väljendusvahendeid, muutes tolleaegse kunsti publikule arusaamatuks. Samas nägi uus kapitalistlik maailm religioossuse taga usuhullust ning suurtesse narratiividesse enam ei usutud, usuti vaid iseendasse ning kauboikapitalism kappas täiel raual. Ellu jäid vaid tugevamad ning olelusvõitluses said kannatada kõik.

Arraku usk suurtesse narratiividesse kõlas kui hüüdja hääl kõrbes läbi 90 ja 00ndateni. Ühes intervjuus on ta öelnud, et isegi kui auditooriumiks on vaid mõned üksikud, on vaja rääkida üldinimlikel teemadel ning kunstnik jätkas kindlalt oma rada. 90ndate mässumeelsele põlvkonnale kõlas Arraku retoorika vaimsusest, usust ja üleüldistest väärtustest väga aegununa.

Arrak jääb läbi ajastu kindlaks oma arusaamadele ja maailmavaatele, küll võib öelda, et sõna usk tähendus on muutunud ja liikunud kristlikust maailmavaatest väga laia tähenduste välja juurde. Arrak lisab, et praeguses maailmas, kus tehnoloogia võidukäik on nii kiire, siis ilma usu, eetika ja armastuseta lööme me kõik üksteist varsti maha. On vaja selgitada meie ajalugu - rääkida küüditamisest, nõukogude ajal skisofreenilist maailmapildist ja sellest tulenevast traumadest, loomulikult selle kõrval eetikast ja moraalist.

Samas Arraku puhul me ei räägi tavaliselt üksikutest töödest, vaid tema loomingust üldisemalt, mille olulisus sünnib pigem laiemas tähenduste väljas. Ei ole õigeid sõnu kirjeldamaks, mis on igavikuline, võib-olla annabki seda tunnet tekitada vaid läbi loomingu.

Arrak on aga ka kunstnik, kes soovib, et teda mõistetakse ning on alati üritanud jagada selgitusi oma loomingu ja maailmavaate mõistmiseks.

Usk kõrgemasse - Arraku maailmapildist läbi tema esseede

Olenemata ajastule jalgu jäämisest on Arraku arusaam, et usk ja religioonid on kultuuri alustalad ajaga vaid süvenenud. Oma essees „Võsa, aas ja mägi“ nimetab kunstnik loojat mõtlevaks algenergiaks. Arrak on selgitanud oma maailmapilti kunstniku seisukohalt, kuid seda võib teisendada üldinimlikuks sünonüümiks. Inimene on esmalt paljude võimaluste võsas, eksleb ja otsib. Seejärel jõuab ta aasale, saabub teatud selgus, aga veel mitte sügavus. Ta peab edasi liikuma mäe poole. Energeetilistest astmetest on inimkond alles esimesel astmel. Universum on mateeria, enamus mateeriast me veel ei tunne, me ei tea, mis on loonud universumi, mis on aeg ja ruum, kui lõplik on universum.

Teise olulise vaatepunkti elule toob ta enda kui vaatleja seisukohast, kus ta kirjeldab puutükikesest kõrkjates, mis näeb piisakeste voolu jões. Kuna puutükike vaatab voolu kõrvalt, võib ta ehk taibata, kas vool läheb üldse õiges suunas. „Piisana voolates on sul aga ainult küünarnukitunne, parteitunne - hurraa, me voolame võimu poole! Mina soovin olla vaatleja.“ Arrak ongi elu vaatleja, kelle kõrvalpilk meie sotsiaalsetele mängudele annab võimaluse puutükikesena hetkeks piisakeste voolu kõrvalt jälgida.

Millest ammutab Arrak inspiratsiooni oma teostele?

Arrakut on alati huvitanud inimene ja mütoloogia, eriti kreeka mütoloogia. Arrak hindab vanu meistrid nagu Rembrandt, Ribera, Brueghel. Inspireerinud on klassikud nii kirjanduses kui maalikunstis. Näiteks on jõe motiiv inspireeritud Hesse romaanist küll teises kontekstis, aga tõukejõuks oli Hesse jõgi, mis seisab ja samas kogu aeg liigub, Pär Lagerkvis, Kafka, Thomas Mann, Marquez, Bulgakov samuti Eesti kaasaegsed Jaan Kross, Hando Runnel, Vaino Vahing, Arvo Valton, Mati Unt, Enn Vetemaa, Andres Ehin ja paljud teised.

Kuidas tõlgendada Arraku loomingulisi jutustusi?

Arraku sürrealism on groteskne ja humoorikas ning ei ole vormiliselt ajas väga tugevalt muutunud. Tema loomingus on peamiselt kaks suunda: inimeste vahelised ning inimese ja Jumala vaheline suhe „Nii nagu ristil on kaks puud, horisontaalne ja vertikaalne, nii tahan kujutada mõlemat“ (Arrak, 2007, lk 24). Inimeste vahelised probleemid on grotesksema vormiga ning igavikuliste teemade ja portreede juures läheneb vorm realismile. Tema „märkinimeste'' näoilmed on ühesugused, mida iseloomustab vaimsuse puudumine, ajapikku on juurde tulnud realistlikumad jooned, sest vaid märkinimestega ei suutnud kunstnik enam soovitut edasi anda. Küll on aga loomade kujutamisel kunstnik olnud läbi aja üsna detailne ja helde erinevate karikaturistlikke joonte jagamisel, justkui oleks loomariik inimesest kõrgemal. Sõnumid ise kannavad pigem konservatiivseid ja hoiatavaid väärtusi, kinnitades argise mõõtme tühisust ja religioossete ning eetiliste normide üldkehtivust, möödapääsmatust ja igavikulisust, tuletades meelde, et igaühes meis võib peituda koletis.

Arraku avalikust kuvandist

Vahetus ja autentsus nii kunstis kui oma väljaütlemistes, mis talle loomuomaselt liigset ilutsemist ei salli ning on vürtsitatud inimliku irooniaga, võikski olla üks tema populaarsuse selgitamise võimalusi. Nii nagu tõeliselt suure kunstniku puhul peegeldub Arraku olemus tema loomingus ning see ilustamata ehedus on miski, mis on võitnud talle publiku ja kriitikute nii heakskiidu kui ka meelepaha, päris ükskõikseks ei jäta Arrak kedagi.

Lisaks jääb tolle ajastu kultuuritegelasi iseloomustama midagi üdini rahvuslikku ja see märk on jäänud neid kandma tänaseni, räägime siis Lennart Merist või Heinz Valgust. Arraku pigem konservatiivne vaade ning rahvuslikkus on ilmselt ka põhjused, mis ta ei ole avalikkuse ees teinud ühtegi suuremat viga, mis nii mõnelegi tema kaasaegsele on oma eksperimentaalsuses saatuslikuks osutunud.

Samuti on mitmed valdkonnaülesed koostööprojektid kinnistanud Arrakule jätkuva tähelepanu. On selleks siis raamatute illustratsioonid, mida ta on oma elu jooksul teinud saja ringis, koostöö ansambel Metstölluga või mõni muu projekt. Ilmselt üks märgilisemaid nõukogude aja inimestele on Rein Raamatu animatsioon „Suur Tõll“ (1980, kunstnik Jüri Arrak), mis niivõrd eristuva kunstilise ja muusikalise (Lepo Sumer) keelega on jätnud kustumatu märgi kogu selle ajastu publikule ning teos on saanud ka rahvusvahelise tunnustuse.

Animatsiooni kaudu leidsid mitmed kunstnikud võimaluse enda loomingu laiema publikuni viimiseks, seda tänu Rein Raamatule, kes on joonisfilmi juurde kutsunud sellised eesti kunsti suurkujud nagu Leonhard Lapin ( „Värvilind“), Aili Vint (“Lend“) ja Rein Tammik (“Kütt“).

Lõpetades Arrakule omase huumoriga üldinimlikel teemadel, Kreisiraadioga küsimus märkinimestele: „Kumb enne sündis, kas Arraku stiil või teie?“