Venemaa, kelle armee on viimase kuu jooksul saanud ukrainlastelt järjest põrmustavaid ja alandavaid lööke, üritab end vähemalt inforuumis taaskehtestada. Putin kalkuleerib, et lääne avalikkuse hirm tuumarelva ees võib olla piisavalt suur, et panna läänt nurkasurutud rotile väljapääsu pakkuma.

Arusaadavalt kõmavad sellised ähvardused meedias jõuliselt vastu. Mõned eksperdid ütlevadki, et maailm pole olnud nii suures tuumasõja ohus 1962. aasta Kariibi kriisist saadik.

Putini ähvardusi tuleks ennekõike vaadata psühholoogilise sõja kontekstis. Taktikalisest tuumarelvast poleks sõjaväljal palju kasu.

Ometi on see praeguses staadiumis kõik liialdus. Isegi Kreml ei ähvarda maailmalõpuga. Tema mitteametlikud sõnumitoojad, nagu Kremli-TV propagandistid ja Tšetšeenia isepäine juht Ramzan Kadõrov, mängivad üksnes mõttega kasutada taktikalist tuumarelva.

Selline väike, Hiroshimale visatust vahest kolm korda nõrgem pomm suudaks tekitada rindejoonde kõigest paarikilomeetrise augu. Seega lahinguväljal ta venelastele otsustavat edu ei tooks, küll aga tagaks avalikkuse toetuse märksa jõulisematele sammudele Venemaa vastu.

USA luure keskagentuuri endine juht David Petraeus hoiatas Washingtoni looritatud sõnumiga, et NATO liitlased võivad hävitada Ukrainas viibivad Vene väed ja Musta mere laevastiku. Ka Hiina on hoiatanud, et pommi kasutamise ees läheb tema punane müür ja Venemaa kaotab Pekingi vaikiva toetuse.

Muidugi võib alati juhtuda, et „hull mees“ ongi päriselt oma paralleelmaailma sügavustesse kadunud ja tahab kõiki sinna kaasa võtta. Kuid praegused ähvardused võtavad pigem kokku vanasõna: haukuv koer ei hammusta.

Jaga
Kommentaarid