„Tere, koolivend!“
„Noh, tere-tere!“ vastab Kantküla peremees. „Mis imet sina siis meie kandist otsid?“
„Nõu tulin küsima, kallis Tõnisson! Sina oled suure koha omanik ja mõistlik mees, sina ehk oskad mind õpetada. Ütle, millise elektripaketi ma peaksin valima! Kas võtta ehk universaalteenus? Või jääda ikka börsielektri peale? Või siis valida hoopis fikseeritud hind?“
Tõnisson ei ütle tükk aega määd ega mööd, vaid vahib lihtsalt Tootsile klaasistunud pilgul otsa. Viimaks köhatab kurgu puhtaks ja lausub ebalevalt:
„Mämm... Nämm... Et mida?“
„Ma küsisin, et kuidas sina soovitad mul toimida.“ kordab Toots. „Mis oleks pikas perspektiivis kasulikum, kas valida riigi pakutud universaalteenus või fikseeritud hind? Või loota siiski börsihinna peale nagu varem?“
Tõnisson vaikib jälle hulk aega. On näha, kuidas ta laup ühekorraga higiseks ja tulipunaseks tõmbub.
„Ma oleks parem ära soo peale läinud,“ pobiseb ta viimaks abitult, endal nutt kurgus.
„Narr, miks siis soo peale? Kõnele, milline elektripakett sul enesel on!“
„Äh, äh... Issaristike.... Mina ei tea selliseid asju! Jäta mu hing rahule!“
„Mis seal teada on? No ütle, milline elekter sul on!“
„Milline, milline... Sihuke... läbipaistev vist?“
„Tõnisson, mõtle oma hingeõnnistuse peale! Mis tähendab läbipaistev? Kust sa elektrit saad?“
„Noh, temal, näljarotil, pole ju kunagi tares elektrit olnudki, tal oli ainult peeruvalgus,“ selgitab Imelik.
„Jah,“ tõuseb Tõnisson abivalmilt. „Seda kohta ma võin sulle näidata küll. Seina sees on kaks pisikest auku, kas on koi need uuristanud või hiir, mine võta kinni. Justkui seakärssa tuletavad meelde. Vaat nendest aukudest see vigur tulebki. Tule vaata, aga katsuda ei või! Ma korra proovisin ja sain hirmsa suraka.“
„Kulla koolivend, see on tavaline pistik! Mida ma sellest pistikust vahin, mul enesel ka teisi kodus mitu tükki. Mina tahan teada, milline pakett sul on ja kas sa ehk mõtled seda vahetada.“
„Mine ära, Toots!“ palub paks mees nüüd härdalt. „Mina ei saa niisugustest asjadest aru, need panevad mul pea valutama. Ära kiusa mind!“
„Narr, see asi on ju tähtis...“ ei jää Toots rahule, aga selle peale pistab Tõnisson punuma, nagu oleks tal surm kannul.
Ivakese aja pärast kõnnib Toots mõtlikult mööda teed ja talle tuleb vastu Imelik, kes kannab Kuslapit oma kukil.
„Mis komejanti teie mängite?“ imestab Ülesoo peremees. „Mis ajast on sinust, Imelik, saanud Kuslapi ratsahobune?“
„Sellest ajast, kui elekter nii kalliks läks,“ vastab Imelik kurvalt. „Mul on ju suur talu, kõik elektri peal, mõne nädalaga läks pankrotti. Nüüd teeningi Kuslapit.“
„Aga kuidas siis tema hakkama saab?“
„Noh, temal, näljarotil, pole ju kunagi tares elektrit olnudki, tal oli ainult peeruvalgus,“ selgitab Imelik. „Nii et neile ei loe elektri hind tuhkagi. Nii ongi Kuslap nüüd rikas ja mina vaene. Ja selle eest, et ma teda kukil kannan, astub vahel õhtuti minu majast ka läbi ja peeretab seal natuke, et näeks vähemalt pühakirja lugeda.“
„Nõõ!“ hüüab Kuslap ja Imelik traavib sõnakuulelikult edasi.
