See sunnib tegema kaks tähelepanekut, ühe meie riigi sisepoliitika kohta, teise euroala poliitika kohta.

Esimene on see, et riigi laristamisel on jälle hind. Tõsi, praegust inflatsiooni (Eestis ligi 25%, kogu euroala peale 10% protsenti aastas) arvestades on 4% intress reaalselt negatiivne. Kui Eesti tulud kasvaksid inflatsiooniga samas tempos, pole laenumiljardit, millele kulub aastas 40 miljonit eurot intressi, raske teenindada ja tagasi maksta.

Nii jätkates saame juurde ühe kopsaka ja kasvava kulu, aga suur osa rahvast tunneb endiselt, et riik on vaene ega paku kõike, mida vaja.

Idee järgi peaksid ka riigi laenud aitama Eesti jõukust (riigi maksutulu) suurendada. Praktikas ei saa selles kindel olla. Näiteks nüüdse laenu eesmärgiks ütleb ministeerium olevat „üldise riigieelarve puudujäägi katmine ja likviidsusreservi täiendamine“. Lihtsamalt öeldes: kulub niisama ära, pidevatest kulutusteks ja korralike tasuvusanalüüsita poliitiliste ulmade elluviimiseks. Nii jätkates saame eelarvesse juurde ühe kopsaka ja kasvava kulu, aga suur osa rahvast tunneb endiselt, et riik on vaene ega paku kõike, mida vaja.

Teine tähelepanek on see, et Eesti laenuintress kujunes üksnes väheke paremaks üle laenanud Lõuna-Euroopa riikide omast. Üks põhjus võib olla investorite sõjahirm ehk Eesti asukoht Venemaa kõrval. Aga oma panus võib olla ka Euroopa Keskpanga tegevusel ja talle pandud lootustel – et EKP ei lase Itaalia laenuintressidel riiki pankrotti ajavalt suureks kasvada. Eesti Pangal ja valitsusel tuleb nimetatud küsimuses seista selle eest, et kõiki euroala riike koheldaks võrdselt. Itaalia pankrotti Eesti muidugi ei vaja, aga me ei tohi leppida ka sellega, et osa euroala riikide rahanduse turgutamiseks kasutatakse kavalaid ühiseid rahapoliitilisi abinõusid, kuid turgutusvajaduseta riigid – nagu Eesti – selle eest mingit preemiat ei saa.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid