Ajakirjanik Hans H. Luik oli kõigi nende protsesside juures ning ta kiidab väga just Arnold Rüütli valikuid. Veel 1988. aastal tribüünilt Ameerika Ühendriike põhjanud Rüütel aitas hiljem veenda kõhklejaid, et referendumil tuleb anda hääl siiski Euroopa Liiduga ühinemise poolt.

Kuid nüüd on ta auesimeheks erakonnas, mis jutlustab kõige selle lammutamist (rääkimata Kremli jutupunktides Ukraina osas). Miks?

„Mart Helme ütles, et Ameerikas on ebaseaduslikult võimule trüginud närakad,“ meenutab Luik. „Ja nüüd me näeme, kuidas ainult tänu neile „närakatele“ on Ukraina oma rinnet hoidnud ja vastugi rünnanud. Ja nüüd seesama EKRE räägib mida? NATO lennukid tõmmaku Ämarist minema, Bush on närakas, Euroopa Liit tuleks laiali saata…“

„Milleks peaks meie väga tubli hallipäine president Rüütel olema vanas eas konservatiivse rahvaerakonna auesimees, sellest mina aru ei saa. Aga ma ei peagi kõigest aru saama.“

Saates arutleme veel

Mis meid päästis, et esimese presidendi n-ö „ärategemine“ eliidi poolt ei tõuganud meid Venemaa poole, kus veidi sarnasel kombel 1996. aastal „tehti uuesti“ Boriss Jeltsinit?

Millisest presidendi sõltumatusest me üldse rääkida saame, kui ta peab tegelikult meeldima neile vähestele poliitikutele, kes teda valivad?

Mis on mõnest presidendist laiemalt üldse kasu olnud?

Ja miks ometi ei alusta poliitikud ei alusta põhiseaduse muutmist, et enam ei korduks nii piinlikke valimisprotseduure nagu enne Kersti Kaljulaiu ametisseastumist?

Kuulake Krister Parise „Erisaadet“ Hans H. Luigega siit!

1x
00:00