JUHTKIRI | See möödarääkimine ei tee riigile au

Majandusminister Riina Sikkut teatas eile, et pinevalt oodatav LNG-laev siirdub aasta lõpus igal juhul Soome. Olgugi et kevadest saadik on meie riik genereerinud muljet, et laev tuleb esialgu sellesse riiki, mis kai varem valmis saab.

Kõige suurem ja selgem pettumus on see Infortarile ja Alexelale, kes riigi tellimusel Paldiskisse kaid ehitavad. Ehitad peaaegu pool aastat maailmarekordilises tempos ja siis selgub, et polnudki vaja kiirustada. Ja minister ütleb veel, et talle oli juba 18. juulil ametisse astudes selge, et LNG-laev Eestisse nagunii ei tule! See ei ole küll riigi ja erasektori vahelist usaldust ja koostööd soodustav lugu.

Eesti gaasivarustuse tagamisega on olukord parem. Õnneks on meil olemas odavam alternatiiv – põlevkiviõli – ja paindlikud ettevõtted, mis on oma gaasivajadust vähendanud muljet avaldavalt palju, ligi 40%.

Valitsus on gaasimajandust sõja ajal juhtinud nii, et pole aru saada, kas riik ikka teab, mida teeb.

Need gaasitarbijad, kes ei saa põlevkiviõlile üle minna või muul moel paindlikud olla, ei pea laevauudise peale paanikasse sattuma. Kõik võib minna hästi (kui kõrget või väga kõrget hinda mitte arvestada). Soomega on ju kokkulepe, et Eesti saab laevalt toru kaudu eelisjärjekorras gaasi. Empaatiline olles on isegi võimalik mõista, miks Soome LNG-laeva nii väga enda sadamasse tahtis. Soome majandus on gaasist tugevamas sõltuvuses kui Eesti oma, aga võimalikke gaasiallikaid pärast Vene torugaasi ärajätmist on neil vähem kui meil.

Kahju, et Eesti valitsus on gaasimajandust sõja ajal juhtinud nii, et tarbijates ja turuosalistes püsib kahtlus, kas riik ikka teab, mida teeb.