REISIKIRI | Seljakotirändurina Marokos. Ühes linnas olen nähtamatu, teises aga kõndiv rahakott

„Preili, kas vajate teejuhatust? Teen seda täiesti tasuta,“ hõikab särasilmne noorsand, kui kõmbin Fèsi vanalinna kitsastel tänavatel. Tegelikult pole säärases olukorras midagi tasuta.

Elanike arvult Maroko kolmanda linna Fèsi vanalinn ehk medina kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Septembris oli seal turiste üle maailma: nägin Miamist pärit seltskonda, kelle groteskne maitse torkas kaugele silma. Ühel 50-ndates mehel oli üll napp maika, mille peal oli dollari märk. Minuga võrreldes ujus nende kõrval kohalikke muidugi suurema herilasparvena.

Sellistes kohtades on turistid kohalikele igapäevaelus päästerõngas. Ööbisin ühes taskukohases hotellis, kus rääkisin pikemalt juttu sealse valvelauatöötaja Ahmediga. Ta kirjeldas, et Marokos on palgad nadid ja hinnad aina kerkivad. Näiteks McDonald’si töötaja saab meie rahas kätte 200 eurot kuus. Hommikusel ajal võib linnatänavatel näha kojamehi, kes kasutavad sõiduvahendina eesleid, nende sissetulek olevat 150 euro kanti. Paremini elavad politseinikud, kes teenivad 400–500 eurot kuus ja kellele riik annab korterigi.