NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: punajoonistel on väärtust ehk samapalju kui sodil peldikuseinal

Võib ette kujutada, millist masendust pidid 1947. aastal tundma inimesed, kes nägid esimest korda Estonia teatri laemaali. Mida nad on teinud meie armsa Estoniaga!

Tegelikult pole Nõukogude monumendid Eesti vabariigi pinnal ju muud kui reostus. Need on igati võrreldavad metsa alla veetud prügikoormaga. Ja täpselt sedasi neid mälestusmärke omal ajal, vahetult pärast püstitamist ka tajuti.

Kindlasti tõmbusid paljud käed rusikasse, kui nähti, kuidas keskkonda lagastatakse. Aga kuna tollal polnud võimalik neid objekte teisaldada, ilma et teisaldaja oleks selle eest vangi pandud, juhtus aastatega nii, nagu juhtub ka metsa all vedeleva prahihunnikuga: sellega justkui harjuti.

Loodus tungib peale, rämpsu vahel hakkavad kasvama mingid taimed, kevadel õitsevad ehk isegi võililled. Lapsed turnivad kola otsas ja aastaid hiljem meenutavad oma tollast mänguväljakut mõningase nostalgiaga.

Jah, loomulikult on tegemist prügikoormaga, aga sellega on ju seotud nii palju lõbusaid mälestusi!

Jah, loomulikult on tegemist prügikoormaga, aga sellega on ju seotud nii palju lõbusaid mälestusi! Kas tasubki enam seda torkima hakata? Las laiutab keset metsa edasi!

Kahtlemata on tõsi seegi, et igast prügihunnikust võib leida midagi säärast, mida hea tahtmise korral saab kohalikus koduloomuuseumis eksponeerida. Midagi, mis iseloomustab möödunud aegu ja on seega omal kombel väärtuslik. Jah, miks mitte, aga sel juhul asugu see ese tõepoolest muuseumis!

Muidu võiks ju öelda, et lillepeenrasse heidetud tühi õllepudel on samuti mälestusmärk mehele, kes seda õlut kunagi jõi. Mida kauem see pudel seal vedeleb, seda väärtuslikumaks muutub. Lõpuks kaob too õllesort tootmisest ja siis ei tohi seda pudelit enam mingil juhul peenrast ära võtta, sest nüüdsest on tegemist vaata et muinsuskaitsealuse haruldase objektiga.

Võib väita, et ka metsa reostav hunnik on ajalooline mälestusmärk, mille ülesanne on meenutada kunagist karmi aega, kui leidus nii halbu ja lohakaid inimesi, kes ei viitsinud oma prahti prügimäele viia, vaid valasid selle keset looduskauneid paiku tuimalt maha.

See oleks siis justkui hoiatav eeskuju: ärge ise kunagi niimoodi tehke, see on kole! Ehkki kohe tekib küsimus: kas siis meie peame olema ka sama lohakad ja hoolimatud kui need omaaegsed inimesed? Nemad ei suutnud puhtust hoida, aga kes keelab meid?

Muidugi on punamonumentide seas erandeid, mis silma ei riiva, näiteks Maarjamäe memoriaal mõjub lihtsalt ulmelise maamärgina.

Muidugi on punamonumentide seas erandeid, mis silma ei riiva, näiteks Maarjamäe memoriaal mõjub lihtsalt ulmelise maamärgina. Aga Estonia teatri laemaali vaadates võib küll ette kujutada, millist vaikset masendust pidid tundma 1947. aastal need inimesed, kes seda esimest korda nägid. Mida nad on teinud meie armsa Estoniaga!

Laest alla vaatavad punaarmeelased ja punalipud pidid mõjuma täpselt nii nagu võõra kalluri maha valatud solgihunnik keset koduhoovi. Muidugi, avalikult ei saanud keegi oma tundeid näidata, pidi olema õnnelik sellegi üle, et Estonia üldse taastada lubati ja seda ei muudetud mingiks tankistide klubiks. Kole laemaal ja „punased“ ooperid oli hind, mida selle eest maksma pidi.

Ja kindlasti ei tundnud ka kunstnikud Okas, Kits ja Sagrits oma tööst erilist rõõmu. Kahtlemata maalinuks nemadki Estonia lakke midagi sootuks teistsugust, kui neil oleks vaid olnud võimalik oma ideedega lagedale tulla.

Mida siis laes asuva reostusega peale hakata? Mingis mõttes sarnaneb see Pompei seintelt leitud roppude grafititega: väärtust on neil iseenesest ju sama palju kui suvalisel sodil peldikuseinal, aga kuna nad on nii vanad, siis ei hakka keegi neid ka kustutama. Teisalt ongi Pompei vaid kummituslinn ja suur muuseum, Estonia teater aga 21. sajandi vaba Eesti täisväärtuslik osa.