Lähemal vaatlusel osutub kõik see aga justkui normaalsuse jäljendiks, mugavuse ja turvatunde simulaakrumiks. Tolstoi asemel on tegelikkuses „1001 raamatut, mida peab elu jooksul lugema“, omavahelise läheduse ja tähenduse asemel napid kohmetud katsed kontakti leida, mis muutuvad ajapikku üha autoparoodilisemaks.