JUHTKIRI | Minister Akkermann alustas komistades

Euroametisse lendleva endise rahandusministri Keit Pentus-Rosimannuse maine plekiks on Autorollo skandaal. Äsja lisandus vormiliselt seaduslik, aga sisuliselt küsimusi tekitav Euroopa Kontrollikoja liikmeks „valimine“ – tahtis ja sai.

Pentus-Rosimannuse asemel rahandusministriks edutatud Annely Akkermanni plekk on see, et viimastel aastatel on ta oma ettevõtete majandusaasta aruanded äriregistrile hilinemisega esitanud, millest kirjutab Delfi Ärileht.

See on piinlik olukorras, kus aruannete õigeaegse esitamise asjas korra majja löömine on osaliselt ka rahandusministri kohus. Kuna vastse ministri enda firmade asjad on pärast riigikokku tulekut ripakile jäänud, kõlab õõnsalt tema öeldu, et ta on terve elu valmistunud rahandusministriks saamiseks.

Majandusaasta aruannete hilisem esitamine või nendega venitamine on Eestis ammune probleem. Paljud ettevõtjad vaatavad sellele kohustusele läbi sõrmede, sest riik pole aastaid suutnud selle täitmist jõustada, kuigi plaane on tehtud. Tõsi, varem on Akkermann olnud eeskujulik aruannete esitaja ja maksuvõlgu tema ettevõtetel pole.

Üks on hea: Akkermannil paistab olevat rohkem motivatsiooni kui Reformierakonna vanadel n-ö rahanduskrokodillidel.

Arvestades, kui pikk on Reformierakonna rahandusministrite varupink, oli Akkermanni rahandusministriks valimine üllatav. Jürgen Ligi, Aivar Sõerd, Andres Sutt, Heiki Kranich, Maris Lauri – rahandusspetsialiste, kes on varasemast ka ministriametiga tuttavad, on oravate ridades ju hulgi.

Ent varasema töö- ja poliitikakogemuse poolest pole Akkermann mees metsast, nagu olid näiteks Isamaa üllatusministrid Kristjan Järvan ja Lea Danilson-Järg.

Akkermanni ministriks saamise järgsetest sõnavõttudest jääb silma, et tal on palju tahtmist ja motivatsiooni, ilmselt rohkem kui Reformierakonna vanadel n-ö rahanduskrokodillidel. Lauset „kui pakutakse sobivat portfelli, milleks oled terve elu valmistunud, siis tuleb see vastu võtta“ on hea aasida, kui ta ministrina millegagi eksib, aga see kõlab ka otsekoheselt ja enesekindlalt.

Avansina võib hinnata, et pärast riigi rahandust juhtinud Martin Helmet ja Pentus-Rosimannust on Akkermann oma senise maine poolest samm paremuse poole. Ja kuidas neid uusi tipp-poliitikuid muidu tekib, kui ministriametitesse üksnes vanu ja järeleproovitud poliitikuid lasta. Pealegi on lühikese eaga vahevalitsus suhteliselt hea aeg (kui seda sõda ei oleks...) proovida, kes ministrina ujub ja kes upub.