Tallinna lauluväljak – Johannes Mürkese helde pärandus Eestile
(5)Tallinna lauluväljak on omal kohal olnud juba piisavalt kaua, et muutuda enesestmõistetavaks, umbes nii nagu Tallinna vanalinn või Kadrioru park. Lauluväljakul pole ette näidata küll niipalju väärikaid aastaid, kuid ometi räägivad kõik need kõnekad paigad meile Eesti riigi ja rahva kujunemise lugu, igaüks eri ajastust ja omamoodi. Siiani on aga kahetsusväärselt vähe avalikkusele teada, kuidas Tallinna lauluväljak sai kõigi omaks, laulupidude kohaks, just selliseks paigaks, nagu seda armastatakse.
Eesti laulupidude ajalugu algab 1869. aastal Tartust, 1880. aastal peeti üldlaulupidu esimest korda Tallinnas. Ajaloolane Jaak Juske on kirja pannud, kuidas see peeti maha Lutheri heinamaal Kadriorus, 1896. aasta pidu Risenkampfi platsil praeguse bussijaama lähedal, 1910. aastal Torupilli ja Kadrioru asumi piiril, 1923. aastal tänase Kadrioru staadioni kohal. Viis aastat hiljem, 1928. aasta laulupeo eel ei jõutud aga spordirahvaga kokkuleppele staadioni kasutamiseks ning otsida tuli uus koht. Selleks sai Narva maantee ja Pirita tee vahel asunud nn „Mürkese krunt“. Samal aastal sõlmiski Johannes Mürkese lesk Eesti Põllumeeste Seltsiga lepingu 18 hektari suurusel krundil näituste korraldamiseks, põllumehed omakorda rentisid kolmandiku maast Eesti Lauljate Liidule laulupeo korraldamiseks.
Johannes Mürkes, veovoori ja aiaäripidaja, kohalike seltside aktiivne liige, oli siitilmast lahkunud juba 1905. aastal, kuid enne paar nädalat enne surma koostas ta väga helde testamendi, millega pärandas „kogu oma liikumata varanduse vaeslastele“. Täpsemalt märkis Mürkes, et pärandatud kinnisvara tuludest tuleb luua temanimeline aianduskool ja lastekodu, kuhu saab vastu võtta vaid tolleaegse Eestimaa kubermangu talupoja seisusest vaeslapsi.
Vaeslaste heaks tehtud suurt pärandust aitab mõista Johannes Mürkese enda elukäik, kes sündis Järvamaal Vahastu vallas ning pärast isa varakut surma jäi ta koos kolme õega ema hoolitseda. Olud olid rasked ning Johannes aitas pere toita karjasena, hiljem tööpoisina. 18-aastasena sai ta Tallinna lähedusse Lehmja mõisa piimavedajaks, aasta pärast juba rentnikuks. Tahtmata parunite ees aupaklikkust näidata sattus Mürkes tülli, mis lõppes tema rendilepingu lõpetamisega. Seejärel asuski mees Tallinna, kust sai Burchardti pärijatelt rendile Maarjamäe ja Kadrioru vahelise krundi, mille töötas üles viljakaks ja tasaseks heinamaaks. Rendilepingu lõppemisel krundi päriseks ostmiseks pidi Mürkes kõvasti vaeva nägema, kuna seda polnud tol ajal mingil tingimusel tahetud müüa eestlasele. Mees käis enda sõnul selle saavutamiseks koguni Peterburis keisri jutul. Tehing sai lõpuks teoks 1898. aastal ning ostu aitas rahastada Tallinna linnavolinikust kaupmees Karl Nikolai Mend – ja „Mürkese krunt“ oligi sündinud. Muide, ka Mürkes ise jõudis enne surma olla Tallinna linnavolikogu liige, valiti sinna märgilistel 1904. aasta valimistel, mil eestlastel õnnestus esimest korda koos vene fraktsiooniga pealinnas võimule saada ja baltisaksa fraktsioon opositsiooni jätta.
1905. aastal surnud Johannes Mürkese testamendi elluviimine oli seotud abikaasa surmapäevaga, kes selle ajani jäi mehe kinnisvara tegelikuks kasusaajaks, õiguseta seda võõrandada, pantida või võlgadega koormata. Kuna rendile andmise kohta puudus kindel klausel, sõlmiski Julie-Lovise Mürkes 1928. aastal meile juba teadaoleva lepingu kehtivusega 1963. aastani. Julie-Lovise maine teekond lõppes 1939. aasta kevadel, mil heldest pärandist ka toonastes ajalehtedes palju kirjutati. Pärandi kohest täitmist takistas pikaajaline rendileping, peatselt saabunud II maailmasõda ning seejärel juba okupatsiooniaastad.
Laulupidude traditsioon jätkus 1947. aastast, XV laulupeoks 1960. aastal valmis laulukaare kompleks oma praegusel kujul. Vaatamata okupatsioonivõimu igakülgsetele püüdlustele laulupidu riigikorra ülistusürituseks muuta, kandis see ikkagi osalejate jaoks usku ja lootust eestlaste ühtsusesse ning taas vabaks saamisele. Nii ka läks ning mitmete laulva revolutsiooni märgiliste sündmuste toimumispaigaks sai just Tallinna Lauluväljak.
Johannes Mürkese kasupoeg Jaan Mürkes on meenutanud („Uus Eesti“, 11.05.1939), et kasuisa armastas oma maalappi veel eriti sellepärast, et tema sõnade kohaselt asunud seal vanade eestlaste lahinguplats. Selle fakti täpsust peavad kinnitama ajaloolased, kuid laulva revolutsiooni ajal oli tegemist kahtlemata lahinguplatsiga. Lahinguplatsiga, kus vaim võitis võimu.
Vaevalt oskas too tulihingeline eestluse edendaja oma testamenti koostades aimata, millise erakordse tähtsuse tema pärand tulevikus saavutab. See on saanud heldeks kingituseks kogu Eestile, eriliseks paigaks meie rahvale. Võinuks ju müügikeelu klauslita maa-ala saada hoopis uued omanikud ja teise funktsiooni. Meil ei pruugiks olla lauluväljakut tema tänasel kujul ning kes teab, milliseks oleks kirjutatud ajalugu Johannes Mürkese helde päranduseta.
