JUHTKIRI | Rahakülvajad, õppige Laari esimeselt valitsuselt

Täna 30 aastat tagasi alustas tööd Mart Laari esimene valitsus, kelle rajatud vundamendil seisavad suuresti Eesti praegune heaolu ja julgeolek. Seda vundamenti peab säilitama ja tugevdama, mitte lõhkuma.

Majanduslikus ja sotsiaalses mõttes oli Eesti 1992. aasta olukord kaugelt katastroofilisem kui 2022. aastal. Praegu oleme hoolimata inflatsioonipuhangust ikkagi heaoluriik, mis liigub sinna poole, et vähenõudlik inimene saab üksnes sotsiaaltoetustest – tööl käimata – ära elada. Et me majanduslikult nii kaugele oleme jõudnud, oleme tänu võlgu sellele, et Laari ajal söösteti julgelt turumajandusse.

Kohati oleks võinud Eesti taasiseseisvusaja esimeste valitsuste poliitika olla sotsiaalsem, aga suures plaanis oli suund õige. Erinevalt praegustest riigikogu erakondadest, kes olenemata oma väidetavast maailmavaatest paistavad uskuvat, et riigi saab jõukaks laenata ja kulutada. Ei tule välja – seda kinnitab tõsiasi, et mitmest laristamise ja laenuvõtmisega tuntuks saanud Euroopa riigist, kellega võrreldes olime 30 aasta eest puruvaesed, oleme nüüdseks jõukuselt mööda läinud.

Ka Laari esimese valitsuse ajal polnud intriigidest puudust, aga sellest hoolimata suudeti siiski ühiselt Eesti riiki ehitada.

Samavõrra ohtlik suundumus on see, et hinnatõusu hirmus kogub jõudu usk, et olukorda saab parandada sellega, kui riik reguleerib jõuliselt nii hindu kui ka majandust üldiselt. Mäletagem, et see oli just käsumajanduse tehtud suur auk, millest Laari valitsus pidi hakkama meid välja juhtima. Lukašenkalikku „keelan hinnatõusu ära“ poliitikat tuleb vältida nagu katku.

Laari esimese valitsuse suurim tugevus oli julgus teha otsuseid – ka ebapopulaarseid. Ajastu tõttu nappis otsuste tegemiseks teadmisi, samuti andmeid ja analüüse. Praegu on nii andmeid kui ka teadmisi nende analüüsimiseks palju rohkem, aga paremaks pole poliitiliste otsuste kvaliteet läinud.

Ka Laari esimese valitsuse ajal polnud poliitilistest vastuoludest ja poliitikutevahelistest intriigidest puudust, aga sellest hoolimata suudeti siiski Eesti riigi ehitamise teemadel ühist ja sisulist diskussiooni pidada. Kui vaadata näiteks praeguse riigikogu istungeid või lugeda stenogramme, torkab silma, et väga suur osa ajast kulub tühjale plärale ja erakondlikule plõksimisele, selle asemel et Eesti asja ajada.