Teema on nii või teisiti kaalukas, sest ligi 40 000 Ukraina kodanikku on taotlenud Eestilt ajutist või rahvusvahelist kaitset. Aga tegelik Eestis olevate sõjapõgenike arv võib olla ka märksa suurem, kellelgi pole kindlaid andmeid.

Veel peab arvestama sellega, et meil seisab ees aeglustuva majandusega talv ja peale pätt-tööandjate, kellest kirjutame tänases lehes, muutub tõenäoliselt ka korralike tööandjate jaoks keerulisemaks põgenikele tööd pakkuda ja palka maksta.

Revolutsioonilisi muutusi pole vaja. Tuleb lihtsalt toibuda esimesest lainest, õppida vigadest ja talveks end põgenike vastuvõtmiseks hästi valmis seada.

Samal ajal saab hoo sisse riigikogu valimiste kampaania, kus vähemalt üks erakond hakkab jõuliselt üles puhuma kõiki sõjapõgenikega seotud probleeme ja hirmusid.

Hirmusid saab õhutada esmajoones sellega, et Eesti võimudel tõepoolest pole piisavalt põhjalikku ülevaadet, kui palju sõjapõgenikke meil siin on, kes nad on, kus nad elavad ja millega nad tegelevad. Võib mõista, kui osa neist püüab oma varasema elukogemuse tõttu ametivõimudega võimalikult vähe pistmist teha, aga siin – varjupaika pakkuvas riigis – raskendab selline pelglikkus nii abi saamist kui ka abi andmist.

Mitmekümne tuhande põgeniku kohta on info olemas, aga paljud on radari alt väljas. Tänavapildi järgi võiks siiski öelda, et olukord pole halb – põgenike telklaagreid pole, kuritegevus pole kasvanud –, aga see, kui osa põgenike lapsi ei käi koolis, täiskasvanutel pole tööd või neid petetakse tööturul, võib põhjustada pikemas vaates silmaga nähtavaid probleeme.

Peame uueks võimalikuks (ja väga tõenäoliselt esimesest väiksemaks) põgenikelaineks hästi valmis olema. Revolutsioonilisi muudatusi pole selleks vaja. Tuleb lihtsalt toibuda esimesest lainest, õppida vigadest ja talveks end põgenike vastuvõtmiseks hästi valmis seada.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid