Lugu ise puudutab sassis peresuhteid selle kõige räpasemas vormis ja motivaatoriks võitlus laste hooldusõiguse üle. Materjalide süstemaatilise meediasse pakkumise taga on laste isa ja tema tänane elukaaslane. Väliselt kenad, viisakad ja ühiskonnas lugupeetud inimesed, kelle tuttavatele tuleb nende tegelik pale ilmselt šokina. Meile tuli ka.

Meediale on lekitatud ema isiklikust mobiiltelefonist materjale, kust on otsitud mitme aasta jooksul tehtud fotosid ema ja lapse isiklikust elust. Antud fotodele on laste isa saanud ligi läbi pettuse ja usalduse kuritarvitamise ning asunud neid laialt levitama. Tõenäoliselt on selline võõrastes fotodes ja kirjades tuhnimine ka kuritegu.

Olen ennekõike laste kaitsmise eesmärgil seni hoidunud omapoolsest igasugusest avalikust kaitsest, kuid pidanud viimase kolme aasta jooksul lugu põhjalikult selgitama lugematu hulk kordi. Seejuures on neid fotosid hinnanud ka pädevad ametkonnad ning õiguserikkumisi pole leitud. Olen loobunud ka oma õigusnõustajate soovitusest pöörduda ise politseisse, et teise poole suhtes alustada menetlust sõnumisaladuse rikkumise asjus. Seda kõik sooviga kaitsta lapsi avaliku tähelepanu eest ja lootuses, et laste isa mõistusele.

Kuna vastaspool on oma rünnakutes püüdnud kasutada ära ka politsei, prokuratuuri ja kohturessursse, on nende süüdistuste alusetusega kursis ka kõik nimetatud instantside esindajad. Väga oluline fakt on, et ei politsei ega prokuratuur pidanud vajalikuks algatada menetlust. Hooldusõigusvaidlus, mis kestis isa kaebuste tõttu riigikohtuni, lõppes ema võiduga ja isa soov emalt lapsi ära võtta ei läinud läbi. Samuti olen teavitanud oma erakonna juhtkonda. Seetõttu ei saa rääkida julgeolekuriskist või võimalusest mind minu tööalases tegevuses mõjutada.

Poliitiku ja endise ajakirjanikuna oman paksu nahka ning tean hästi avaliku ametiga kaasevat mudaloopimist, aga ka vastutust. Nii nagu kolme aasta jooksul on tõde võitnud, nii saab see olema ka nüüd.

Jaga
Kommentaarid