RAAMAT

Juha Ylimaunu. Pirtusota ja salakuljettajat: Pohjanlahden tuntematon historia. Atrain&Nord, Kemi 2022, 450 lk.

Raamatu läbivaks teljeks on aastatel 1922-1934 väldanud nn piiritusesõda. Salapiiritusevedu algas Soome lahel 1919-1920 ja Põhjalahel 1921-1922. Autor on ära toonud Põhjalahe suuremad salapiirituse leiud kuni teise maailmasõja puhkemiseni. Teoses on keeluseadust käsitletud laiemalt, rõhutades Danzigi keskset rolli Läänemere salapiirituseveo ja jõutud muuhulgas välja suure põgenemiseni Eestist, kui taastusid sõbrakaubandusele toetuvad ning keeluseaduse ajal kinnistunud koostöövõrgustikud, aga kõike seda ennekõike Põhjalahe raamistikus.

Nii päästis Viinistult pärit tuntud piiritusevedaja Emel Vaarman Raumast laevaga „Venus“ 842 Eesti põgenikku ja toimetas nad Põhja-Rootsi Örnsköldsviki linna lähistele. Ylimaunu raamat sisaldab uut teadmist piirituselaevade tegelike omanike kohta, Põhjalahe, samuti Eesti piiritusekuningate ja nende elukäigu kohta. Ylimaunu on kasutanud Soome arhiivimaterjale, suulisi mälestusi, teaduskirjandust ja keeluseaduse aegset eri riikide perioodikat. Raamatu ikonograafia on paljuski uudne, kasutatud on ka Eesti ja Rootsi mäluasutuste fotosid.

Salakaubavedajate album

Keeluseaduse ajal lõi Soome tollivalitsuse uurimisüksus kartoteegi konterbandistidest, hiljem jätkas juba kaardistamist merepiirivalve. Enam kui 2500 inimese andmetega kartoteek hävis või hävitati 1944. aastal ühes merepiirivalve peastaabi arhiiviga. Ylimaunu toob ära, et konterbandistide seas oli kõikide Soome ühiskonnakihtide esindajaid, kellest ettenägelikumad tegid keelatud äriga õigel ajal lõpparve ja legaliseerisid oma äritegevuse, aga oli ka neid, kes pidama ei saanud ning kaotasid kõik. Sama muster kordus Eestis. Teadaolevalt pärines vahetult pärast keeluseaduse lõppu loodud osaühing Kalandus algkapital piirituse konterbandist. Eduka heeringapüügi ettevõtte juhtivad tegelased Jakob Jürisson, Theodor Liiman, Mihkel Kolumbus jt olid endised piiritusevedajad.

Viinistult pärit piiritusevedaja Emel Vaarman päästis laevaga „Venus“ 842 Eesti põgenikku.

Ylimaunu hinnangul oli Viinistu „Trust“ kaalukaim piiritusesalakaubaveo organisatsioon Läänemerel. „Trusti“ laevastikku kuulusid Läänemere suurim 600 000 liitrit piiritust mahutanud Nordsee ja Magnus, mis võis peale võtta 150 000 – 200 000 liitrit piiritust.

Viinamere-sarjas oleme ajalooprofessor Raimo Pullatiga kirjeldanud keeluseaduseaegset organiseeritud kuritegevuse ülesehitust Läänemere regioonis kolmetasandilisena. Kõrgeimal tasandil olid ebaseadusliku äri anonüümsed rahastajad. Teise tasandi moodustasid isikud, kes piirituse neutraalvetes seisvatelt piirituselaevadelt välja ostsid ja maale toimetasid ning kolmanda salapiirituseäri madalaimal astmel asunud kullerid, ülesostjad ja väikehangeldajad. Ylimaunu jõuab samade järeldusteni.

Odav Saksa toodang sõi puhta Eesti piirituse välja

Massiivse konterbandioperatsiooni käigus tekkisid Põhjalahe väheasustatud randades mitmed salapiirituseveo vahejaamad. Botnia lahe rannikule päädis 30% Soome-suunalisest salapiiritusest, ülejäänu jõudis Soome lahe lõunakaldale ja Karjala kannase randa. Ylimaunu kirjutab, et saksa keel oli Läänemere konterbandi lingua franca, kuna laevadega seotud paberimajandus oli saksakeelne. Põhjalahe rootsikeelsed konterbandistid tegid koostööd sakslastega ja soomekeelsed tegid äri eestlastega. Ylimaunu lisab, et eestirootslased olid tänu keelteoskusele nõutud tööjõud konterbandistidele.

Saksa piirituseäri „Spiesen“ ja Viinistu „Trust“ tegid tihedat koostööd, kuna Eestis toodetud „sulisev“ oli tublisti kallim kui Saksamaa vastav toodang ja oluliselt kvaliteetsem. Teatavasti kanti Rakvere uuendatud piiritusetehases valmistatud piiritus kangeima – 98% ja puhtaimana Guinessi rekordite raamatusse. „Trusti“ konkurendiks oli „Kolga krahv“ Krönström. Eduard Krönströmi emalaevad müüsid ka Ungari päritolu piiritust.

Viinistu konterbandistide piirituselaev „Hera” Danzigis 1927. aasta mais Holm Exporti kai ääres. Holm Export oli Danzigi piirituse ekspordi keskus, mis vahendas peale omamaise ka Tšehhoslovakkia, Hollandi ja Ungari piirituse müüki.

Viinamere kuritegelik koostöö

Teatavasti ei kujunenud 1925. aasta Helsingi konventsioon surmahoobiks piiritusekonterbandile, keelustades alkoholi väljaveo laevadega, mille mahutavus oli alla saja netoregistertonni, takistades sel moel kiirpaatide kasutamist. Konventsioon aitas kaasa rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse levikule ja piirituse-emalaevade ilmumisele Läänemere salapiirituseturule, muutes äri professionaalseks ning tõrjudes ühtlasi turult üksiküritajad.

Ylimaunu on raamatus üksikasjaliselt kirjeldanud, kuidas soomlaste ja eestlaste kuritegelikud ühendused suutsid Danzigist või Saksa sadamatest pärit lasti toimetada Põhja-Soomes asuvate tarbijateni. Logistilise väljakutse aitasid täita emalaevad, salapiiritust ladulaevadelt rannikule toimetavad randlaste kiirpaadid, konterbandistide vastuluure, mis suutis vormikandjate raadiosidet ja telefonikõnesid keskjaamades tänu abilistele pealt kuulata, ning „kaamlitele“, kes piiritusekannusid metsaradadel kandsid, kuna maanteed olid politsei kontrolli all ja kõike seda tänu „hullule“ seadusele.

Keeluseadus andis tööd paljudele. Eestiski oli mitmeid plekitööstusi, mis tootsid tuhandeid piiritusekannusid ja -kanistreid.

Ylimaunu täpsustab, et sakslaste roll piirdus piirituse hulgimüügi ja laevade vanemohvitseridega ja sellest ka Soomes konterbandiga seoses tabatud Saksa meremeeste arvukus, kuna meeskonnad lasti üldjuhul vabaks. Keeluseadus andis tööd paljudele. Eestis oli mitmeid plekitööstusi, mis tootsid tuhandeid piiritusekannusid. Nii varustas piiritusekanistritega Holm Exporti Tallinnas asuv plekitööstus. 1929. aasta vajadus oli 500 000 kannu (!). Paadimeistrid valmistasid piiritusepaate, metallitööstused piiritusetorpeedosid ja masinaehitajad paadimootoreid. Eestis kasutasid „kuldnokad“ Martin Seileri ja Reinhold Strycki Pärnus toodetud paadimootoreid. Väidetavalt polnud need kuigi töökindlad.

Piiritusetorpeedo makett. Esimesed andmed konterbandistide uuest riistapuust pärinevad 1923. aastast Soomest. Ylimaunu kohaselt laeti merepiirivalve laevastiku reageerimiskiiruse kasvades ladulaevadel torpeedod kanistreid täis ja pandi klientide tarbeks ootele, et need peale tehingut piiritusega kiiresti lahkuks.

VMV-d lõpetasid salapiiritusevedajate ülemvõimu

Ylimaunu märgib, et 1920. aastate lõpus võtsid salakaubavedajad Põhjalahel kasutusele kiired endised Saksa ja Vene sõjalaevad vastusammuna Põhjalahe sulgemise püüdlustele. Soome lahes said võõra lipu all seilavad emalaevad rahus edasi toimetada. 1929. aasta sügisel uppus Raahe vetes tollivalitsuse lipulaev Vipunen, leiti et nn piiritusesõda on kaotatud. 1. juunil 1930 alustas Soomes tegevust sõjaväeline merepiirivalve Merivartiolaitos. Prantsusmaa sõjaväelise merepiirivalve eeskujul loodud Merivartiolaitose varjatud eesmärk oli rannakaitse tõhustamine, kuna Soome rannikukaitse toetus tsaariaegsete rannikusuurtükkide võimekusele ning majandussurutise tingimustes poleks poliitikud kaitse-eelarve suurendamist toetanud. Siseministeeriumile allumise tõttu sai Merivartiolaitos edukalt tõrjuda konterbandilaevu Ahvenamaa demilitariseeritud ja neutraliseeritud piirkonnas.

Paadimeistrid valmistasid piiritusepaate, metallitööstused piiritusetorpeedosid ja masinaehitajad paadimootoreid.

Legendaarsed VMV-d (vartiomoottorivene) paarisrakendis luurelennukitega, millega oldi raadioühenduses muutsid jõuvahekorda Viinamerel. Moodsaid vahilaevu kutsuti ka „Väino Miettisen Veneiksi“ merepiirivalve juhi kommodoor Miettineni järgi. 1936. aastal valmis Soomes film „VMV 6“ merepiirivalve võitlusest salapiirituseveo vastu. Menukas film linastus samuti Tallinnas. Merepiirivalves oli alates 1932. aastast uurimisosakond, mida juhtis endine Keskjälituspolitsei (Etsivä Keskuspoliisi) töötaja Otto Josefsson, kes koostas 894 konterbandisti andmetega nimekirja, mis jagati sadamates passikontrolöridele, et tõhustada järelevalvet salakaubavedajate piiriületuste üle.

Murranguline oli Põhjalahe sulgemisel alates 1934. aastast merepiirivalve uuenenud koostöö Rootsiga, nimelt võisid vahilaevad siseneda vajadusel vastaspoole vetesse. Ylimaunu leiab, et muus osas rahvusvaheline piirituse salakaubaveovastane koostöö ei toiminud. Raamatu autor kirjeldab ka merepiirivalve uurimisosakonna 1935. aasta operatsiooni, mis oli suunatud Põhjalahe piiritusekuningate vastu.

Ylimaunu kohaselt peegeldab emalaevade arvukuse kahanemine Läänemerel konterbandi tõkestamise edukust, aastatel 1930-1933 oli neid 14-20 tk, 1934. aastal 8 tk ja 1938. aastal vaid 3 tk. Autor kummutab teoses ühtlasi müüdi, et konterbandistid kasutasid Läänemerel allveelaevu ja täpsustab, et tegu oli endiste Saksa UZ-tüüpi allveelaeva hävitajatega.

Rahvas kukutas keeluseaduse

Numbrikombinatsioonis 543210 sisaldub Soome jaoks ajalooline hetk: 5. aprillil 1932 kell 10 avasid riigi viinapoed uksed kõigis Soome linnades ja Rovaniemi alevis. Rahvahääletus kukutas keeluseaduse 1931. aasta lõpul. Meenutame siinkohal Soome Panga presidendi Risto Ryti sõnu: ,,Soome ei saanud endale lubada jätta oma alkohol maksustamata ja loovutada alkoholikaubandus professionaalsetele kurjategijatele.“ Tosin aastat kehtinud keeluseadus, läks ajalukku ning alkoholitootmine ja -kaubandus anti Oy Alkoholiliikke hooleks, salapiiritusevedu jätkus aga maailmasõja alguseni.

Pullatite tandemis kirjutatud Viinamere-sarjas seisab, et viimane salapiirituselaadung jõudis Eestist Soome veel 1. septembril 1939. Koostamata jäänud mõjuanalüüsita 1. juunil 1919 jõustunud keeluseadus pani aluse rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse sünnile. Soome-suunalise salapiirituseveo netotulu on Lars Westerlund 2017. aastal hinnanud 204 miljonile margale. Salapiirituseäriga oli Soomes hõivatud 75 000–80 000 inimest. Ylimaunu märgib, et Talvesõjas said endistest vaenlastest – konterbandistidest ja vormikandjatest - rindel relvavennad. Autori hinnangul vähemalt kaks Põhjalahe tuntumat salakaubaveoga seotud eestlast ei põgenenud Läände, vaid jäid Eestisse.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid