JUHTKIRI | Saime rikkamaks. Väldime vaeseks maksustamist

Naljatamisi võib öelda, et Eesti maaomanikud said eile, kui maa-amet avaldas maa hindamise tulemused, keskmiselt 8,3 korda rikkamaks. Tallinna lähiümbruse valdade elanikud said kohati isegi 20–30 korda rikkamaks. Seda muidugi arvestuslikult – võrreldes uut maa maksustamishinda vana, 2001. aasta omaga.

Maa väärtuse arvestuslik kasv on uute maksustamishindade meelelahutuslik külg. Ostu-müügitehinguid tehti ju ikka jooksva turuhinna, mitte 2001. aasta maksustamishinnaga. Sisulise tähtsusega küsimus on see, kui palju peavad Eesti maaomanikud 2024. aastal ja edaspidi maamaksu tasuma.

Kui kohalikud omavalitsused sellele veel mõelnud pole, siis nüüd on aeg selle küsimusega tegelema hakata. Tõsi küll, nende mänguruum on piiratud: olenemata sellest, kui palju maa väärtus on kasvanud, ei luba seadus neil maamaksu üle 10% aastas tõsta. Seega hakkab maksuvabastuseta maaomanike jaoks maamaks halvimal juhul alates 2024. aastast 10% hüpetega kasvama.

Valla või linna maksutulud ja üldse elu saavad kõige rohkem hoogu juurde siis, kui sinna tuleb juurde elanikke ja ettevõtlust.

Maa korralist hindamist ette valmistanud ametnikke ja poliitikuid võib seetõttu ettenägelikkuse eest tunnustada. Kujutage ette paanikat, mis oleks võinud puhkeda, kui tõstmise piirangut poleks maksumääradele ennetavalt peale pandud ja oleks oht, et mõni vald või linn lajatab maamaksu mitmekordse tõstmisega. Rahva vaeseks maamaksustamise ohtu vähendab ka see, et kodualune maa on maksust üldse vaba.

Praegusel majanduslikult keerulisel ajal võiks palju maad vajavatele ettevõtjatele raskeks koormaks olla ka 10% maksusumma tõus. Loodetavasti on 2024. aastaks, kui maksu tuleb hakata tasuma maa uue hinna järgi, majanduse olukord paranenud. Kui ei ole, tasub kohalikel omavalitsustel – olgugi nad samuti tulunäljas – kaaluda, kas maksab maksimaalse võimaliku tõusuga lajatada. Valla või linna maksutulud ja üldse elu saavad kõige rohkem hoogu juurde siis, kui sinna tuleb juurde elanikke ja ettevõtlust.

Mõtteainet pakub maa väärtuse kasvu võrdlus palga ja elukalliduse kasvuga: selle kahekümne aastaga, kui maa väärtus on muutunud keskmiselt 8,3 korda, on keskmine brutopalk kasvanud 4,8 korda ja elukallidus 2,2 korda. Maaomanike hulka pääsemine on palju raskemaks muutunud, palk on tõusnud palju vähem kui maa ja kinnisvara hind. Maamaksu tulevikku kujundades peab seda arvestama, et ei tekiks liiga staatilist maaomanike klassi, kelle hulka uued ettevõtjad ja noored ennast osta ei jaksa.