Richard Hanania: kuus sammu, mis viisid Trumpide ja EKRE-de tõusuni

Clinton oli viimane demokraat, kes suutis kõnetada valget töölisklassi. Proled mõistsid ta kiindumust kurvikate naiste vastu.

Näeme kogu arenenud maailmas sarnast lõhet: haritud linnaeliidile, mis toetab pigem vasakpoolseid parteisid, vastandub rohkem maapiirkondade elanike toetust saav populism. Mis seda selgitab?

Tutvustan järgnevalt oma teooriat, miks ja kuidas kütavad mõlemad pooled vastast oma tegude, käitumise ja retoorikaga üles. Ärge lugege järgnevast välja inimpõlgust. Poliitika moodustab enamiku inimeste elust pisikese rolli, ma ei mõista neid nende vaadete või instinktide pärast hukka. Kultuurisõda hoiavad käimas kõigest väikese osa inimeste psühholoogilised ja vaimsed kalduvused. Neisse peamistesse vastastesse suhtun ma küll halvasti – nad moodustavad kaks poolust, mille ümber kipub keerlema meie ülejäänud poliitika.

Lühidalt: kui ma räägin ühelt poolt ülemklassist või eliidist ja teiselt poolt alamklassist või proledest, pidage meeles, et räägin poliitiliselt kõige teadlikumast ja aktiivsemast rahvastiku osast.

Minu teooria kohaselt toidab kultuurisõda järgmine kuueks etapiks jagatav protsess.

1. Jõukuse kasv põhjustab klassilist eraldumist ja segregatsiooni. Me elame praegu palju-palju jõukamalt kui eelmised põlvkonnad. Üks asi, mida jõukaks saanud inimesed raha eest ostavad, on eraldatus vaestest inimestest või teistest, kes neile ei meeldi. Samuti otsivad nad endasarnaseid inimesi. Rikkad ei taha eralduda vaestest mitte ainult geograafiliselt, vaid ka klubides, koolides, tööhõives ja ühiskondlikus elus. Muu hulgas viib see assortatiivse paaritumiseni ehk endasarnase kaaslase valimiseni, mis suurendab klassidevahelisi erinevusi veelgi rohkem.

2. Nüüdisaegse sidetehnoloogia ja naiste suurema rolli tõttu intellektuaalses elus väheneb poolehoid klassierinevuse geneetilistele (st tõestele) selgitustele, nagu ka kõigele, mis süüdistaks vaeseid või muul viisil õnnetuid ennast nende probleemides.

Vanasti tähendas eliit väikest rühma mehi, kes võisid hoolida ainult üksteise tunnetest. Praegu, laialdase kirjaoskuse ja nüüdisaegse kommunikatsioonitehnoloogia ajal, on meil palju kaasavamad ühiskondlikud arutelud, mis hõlmavad naisi, vähemusi, maapiirkondade vaeseid, dementsuse algstaadiumis eakaid ja üldse kõiki, kellel on internetiühendus. Sellises olukorras tundub julm põhjendada vaesust või isegi kehva kunstimaitset inimese mingisuguse loomuliku puudusega – olgugi et teadusuuringud näitavad kindlamalt kui kunagi varem, et arenenud riikide elanike sotsiaal-majanduslikke erinevusi selgitavad kõige rohkem geenid. Aga sotsiaalselt ei soovi me seda kuulda.

Tõsi, ma pole valmis pead andma, et nn puhta lehe ideoloogia võidukäigu taga on just kommunikatsioonivahendite areng ja naiste sisenemine ühiskonna intellektuaalellu. Kuid selle teooria jaoks on olulisem egalitaarse ideoloogia mõju, mitte selle päritolu.

3. Hoolimata sotsiaalsetest teguritest, mis toovad kaasa egalitaarsete ideoloogiate võidukäigu, ei kao klassiteadvuse loomulik tõmme. Kõrgklass pingutab seetõttu aina rohkem, et määratleda end madalamatest klassidest esteetiliselt ja moraalselt ülemana. Osa sellest põhineb tegelikkusel, sest kõrgklass ongi targem ja pädevam ning arenenuma maitsega. Osa sellest on aga meelevaldsete sümbolite kasutuselevõtt, mis paitab nende edevust – nagu pseudoakadeemilised kraadid ja postmodernse kunsti väärtustamine.

Kunstimaitse klassierinevused on mingil määral loomulikud: mõnele inimesele meeldib Shakespeare’i lugeda, aga teisele vaadata, kuidas autod ringi paarutavad. Kuid egalitaarse ideoloogia tulemusel jõuab eliidi vajadus eristuda punktini, kus ülemklass ei talu mõtet, et tal on alamklassiga midagi ühist. Kõrgklass peab siis teesklema, et majonees ei maitse hästi või et s..t purgis on suur kunst.

Sama juhtub poliitikas. Ülemklass toetas homoseksuaalsuse avalikku aktsepteerimist osaliselt seepärast, et see eristaks neid alamklassist. Kui see lahing võideti, liiguti transseksuaalsuse ideoloogia poole, sest ülemklassi käivitab rohkem üleoleku tundmise tung kui moraalsed veendumused.

4. Mida egalitaarsem on ametlik ideoloogia, seda rohkem peab ülemklass pingutama, et leida viise, kuidas end ülejäänutest eristada. See viib moraalsete erinevustega liialdamiseni. Proled ei saa paljust aru, kuid nad saavad aru, kui eliit neid põlgab. Nad reageerivad eliidi põlgusele muutumisega karikatuurideks sellest, milleks eliit neid peab, klammerdudes religiooni, traditsioonilise moraali ja natsionalismi külge.

Vanad, liiga karmina tundunud klasside eristamise viisid asendusid millegagi, mis tekitab veelgi rohkem kibestumist.

Egalitaarne ideoloogia kujunes välja seetõttu, et eliit soovis vältida rahvahulkade solvamist. Irooniline on see, et vanad, liiga karmina tundunud ühiskonnaklasside eristamise viisid asendusid millegagi, mis tekitab veelgi rohkem kibestumist.

Liberaalid väidavad, et see, et keegi nii jõukas kui Trump esitleb end eliidi vastu võitlejana, on silmakirjalik. Kuid inimesed suudavad leppida tõsiasjaga, et mõned on intelligentsemad, töökamad ja edukamad kui teised.

Kui Trump ütleb inimestele, et ta on neist parem, sest tal on palju raha ja supermodellist naine, on loomulik vastus järgmine: „Jah, see on hea põhjus arvata, et oled parem.“ Bill Clinton oli viimane demokraat, kes suutis kõnetada valget töölisklassi, tundes tõelist kiindumust McDonald’si burgerite ja kurvikate naiste vastu – proled tajusid seda. Tänapäeva liberaalid seevastu saadavad pidevalt sõnumit, et nad on oma moraali ja esteetiliste eelistustega ülejäänud rahvast paremad. See on palju solvavam kui Trumpi otsekohene lajatamine, et tavalised ameeriklased on rumalad.

Alamklass näeb rahas staatuse tunnust, sest ta ei suuda mõista kõrgema klassi eelistuste ja maitsete kujunemise peensusi. Idee seada esteetika ja maitse staatusesüsteemi aluseks, on proledele solvav, sest jätab nad alatiseks teiste hulgast välja. Kui staatus põhineb rahal, on neil vähemalt lootus ükskord loteriiga võita.

Isegi soovitust osaleda demokraatlikes protsessides samadel tingimustel liberaalse eliidiga peavad proled solvanguks. Kui panna inimesed, kellel on vähem intelligentsi või puudub intellektuaalne uudishimu, makromajanduspoliitika kohta arvamust avaldama, tuginevad nad oma instinktidele. Kui neile öelda, et need instinktid on valed ja nad peavad hoolikamalt mõtlema, saavad nad vihaseks.

Suutmata eristada, millal eliit teab, millest räägib, ja millal mitte, hakkavad proled kogu intellektuaalset elu umbusaldama.

Suutmata eristada, millal eliit teab, millest nad räägivad, ja millal mitte, hakkavad proled kogu intellektuaalset elu umbusaldama. Nende vaatenurgast ei erine n-ö ekspertide konsensus koroonavaktsiinide tõhususe küsimuses nende omast, kes ütlevad, et mehed võivad rasestuda. Kuna on teada, et mehed ei saa rasestuda, siis miks usaldada vaktsiini?

5. Ülemklass näeb kõike seda ja leiab kinnitust oma arusaamale, et alamklass on neist moraalselt ja esteetiliselt madalam.

6. Alamklass tajub, et ülemklass suhtub neisse veelgi suurema põlgusega kui varem ja leiamegi end lõpmatust ringist. Kirjeldatud loogika kehtib peaaegu kõigi arenenud riikide kohta. Hääletamine valimistel ja suurte rahvahulkade hoiakud on psühholoogia küsimused – enda staatuse upitamine ja enda kohta meeldivate lugude kujundamine.

Kuigi kirjeldatud teooriast järeldub, et et me vihkame üksteist ka edaspidi, arvan ma, et demokraatia jääb püsima. Lõppude lõpuks on kultuurisõda lihtsalt meelelahutus ja enamik tõelisi poliitilisi saavutusi ei pälvi avalikkuse tähelepanu. Kultuurisõda ei puuduta meie sügavamaid arusaamu heast elust. Kultuurisõda on sõda õnnetute inimeste, kes upitavad oma staatust teiste kulul, ja nende ümber koonduvate aktivistide vahel.

Autori loal tõlgitud ja lühendatud esseest „A Psychological Theory of the Culture War“.