Manuela Pihlap: et kõik hakkavad ratturiteks, on soovmõtlemine

Tagasipöördumist linnaliikuvuse vana maailma juurde pole, sest asutustihedus kasvab ja tõuksid muudavad pilti. Kuid ettekujutus, et kõik hakkavad ratturiteks ja loobuvad autodest, on alusetu utopismi vorm.

Kui jälgida Tallinna debatte „jalgratas või auto“, siis sageli paistab, et kumbki pool maalib pildi, mis lähtub eeldusest, et teist poolt ja selle huve pole olemaski. Jalgrattaentusiastide äärmisem osa elab maailmas, kus igas autojuhis on peidetud jalgrattur, tuleb vaid autojuhte piisavalt kiusata. Autofännidest jõulisem osa peab aga igasugust lahendust peale piiramatu autosõidu ja liberaalse parkimise mõeldamatuks ega usu, et keegi võiks end praegu või ka tulevikus alandada rattasõiduga. Avalikus debatis tihtipeale keskmised seisukohad mõjule ei pääse ja käib pigem „ma ei kuule sind, sa ei kuule mind“ mäng.

Paistab aga, et tulevik on selline, mis ei vasta päriselt kummagi lepitamatu serva praegustele soovidele. Elame seisus, kus asustustihedus menukamates linnaosades ja ühes sellega liiklus tiheneb. Mis tähendab, et kõik osapooled peavad astuma sammu või kaks tagasi, midagi loovutama ja nõudma vähem teistelt ja rohkem endalt. Vana maailma enam ei tule, sest liikumisvahendid muutuvad ja asutuse paiknemine muutub.