JUHTKIRI | Mitte-minu-naabruses-laine tuleb ära hoida

Möödunud nädalal said Fermi Energia tuumaentusiastid märguande selle kohta, millisel suhtekorralduslikul miiniväljal nad sammuvad. Oma kohalike elanike teavitamise plaanides ei tohi eksida, aga eksimatuski ei taga, et arenduse naabruses elavad inimesed sellega lepivad.

Tegelikult on praegu põhjust mitte-minu-naabruses-sündroomist rääkida teistegi aktuaalsete ettevõtmiste valguses. Meid võib tabada lausa mitte-minu-naabruses-vastasseisude laine.

Need, kellele Eestisse tuumajaama ehitamise perspektiiv ei meeldi, kiidavad tuule- ja päikeseparke. Kuid tuuleparkide arendamine toppab juba pikemat aega mitte üksnes valitsuste-ministrite tegevusetuse, vaid ka kogukondade vastuseisu tõttu.

Uus potentsiaalne pingete allikas on kaitseväe harjutusväljade laiendamine. Praegu arutatakse Võrumaal asuva Nursipalu harjutusvälja laiendamist, et Eesti saaks vastu võtta rohkem NATO vägesid.

Kui prooviks alustada inimkeelsete selgituste jagamisest, millele lisandub väärilise hüvitise pakkumine.

Legendaarne ajakirjanik Enno Tammer, kes juhtub elama külas, kuhu Fermi Energia tahab krundi sobivuse hindamiseks (mitte juba jaama ehitamiseks) kolm puurauku teha, põrutas EPL-i Arvamusveebis ilmunud artiklis: „Mind ja Tiinat seovad Letipeaga minevik, mälu ja mälestused. Nendega ei kaubelda, need ei ole müüdavad.“ Nursipaluga – kus osa elanike perspektiiv pole mitte lihtsalt uue naabri saamine, vaid sunnitud kolimine – seotud ärevust kirjeldas üks talupidaja ERR-ile nii: „Hetkel on see surnud koht siin. Ma küll elan siin, aga isegi magada ei saa enam öösel.“

Teiselt poolt ütleb sõjavaatleja Igor Taro: „Tõhus riigikaitse saab tekkida ja jätkuda vaid siis, kui on olemas head väljaõppetingimused. Kes oma kaitseväge nöögib, see talub hiljem võõrast sõdurisaabast.“ Energeetikarajatiste puhul pole seos Eesti julgeolekuga nii otsene, aga see on olemas ja küllalt tugev. Ilmselt oleks meie elektriga varustatus praegu kindlam ja soodsam, kui leedukad oleksid 2010-ndatel uue tuumajaama täiskäigul valmis ehitanud, mitte ehitamisotsust referendumile pannud ja tagasi lükanud.

Tammeri ja teiste sarnases olukorras olijate tunded ja hirmud on mõistetavad. Mis päästaks ummikust? Kui prooviks alustuseks jagada inimkeelseid (ilma paragrahvirägastikuta), aga reklaamimaiguta selgitusi, millele lisanduks väärilise hüvitise pakkumine. Idüllilise küla elanikule tuumajaama talumise eest eluks ajaks pakutav omahinnaga elekter, rääkimata põlisele taluelanikule pakutavast korterist ei ole ilmselt see, mis kohaga kokku kasvanud inimeste hingevalu vaigistab.