„Kus sa jälle olid?“ küsib vihane naine voodist. „Kell on kaks!“

„Tuvikene, mis parata. Tööl olin, nõu pidasin. Proovisime koos teiste kindralitega välja nuputada, kuidas ukrainlastele veel rohkem kurja teha,“ selgitab mees lampassidega pükse jalast sikutades. „Raske oli, päris higiseks võttis. Muudkui rääkisime ja vaidlesime, nii et lõuad on valusad.“

„Raske on hoopis minu elu. Sina lobised niisama päev otsa tühja ja kaanid teed,“ ütleb naine tigedalt. „Kui sa prooviksid ise Vitjakesega päev otsa kodus olla, siis sulle tunduks isegi sunnitöölaager paradiisina.“

„No mis see Vitja siis jälle tegi?“ küsib kindral.

„Sa küsi parem, mida ta ei teinud! Muudkui vallatleb, muudkui mürab ja muudkui teeb pahandust. Hommikul esimese asjana lõhkus pesumasina ära. Siis jooksis kööki, tõmbas laudlina koos serviisiga põrandale, tassid-taldrikud muidugi kildudeks. Panin ta pooleks tunniks nurka seisma, aga tema kiskus selle ajaga tapeedi seinalt maha.“

„Või nii?“ imestab kindral. „Hm... Huvitav!“

„Midagi pole siin huvitavat! Käskisin tal oma tuppa minna ja rahulikult mängida, aga tema sikutas oma kaisukarul pea otsast, lõikas kõhu sisse augu ja raputas vaese looma saepurust tühjaks, terve põrand oli sodi täis. Mina hakkasin koristama, aga Vitjake kihutas kööki, sai tikud kätte ja pani kardina põlema, viimasel hetkel jõudsin jaole. Kohutav laps!“

„Vastupidi, meie Vitjake on tubli!“ hüüab kindral, silmad erutusest põlemas. „Just midagi sellist meil vaja ongi! Vitjakesest saab meie salarelv.“

„Mis lollust sa räägid!“

„Üldse mitte lollust!“ hakkab kindral pükse jälle jalga ajama. „Ma viin Vitja otsekohe peakorterisse, tutvustan seltsimees Putinile. Me saadame Vitjakese Ukrainasse!“

Naine lööb kahte kätt kokku.

„Ukrainasse! Kuule, tule mõistusele! Vitjake on alles kolmeaastane! Ta ei oska isegi potil veel käia!“

„Ega Ukrainas olegi vaja potil käia. Seal on just vastupidi, reostada tarvis.“

„Seda parem!“ rõõmustab kindral. „Ega Ukrainas polegi vaja potil käia. Seal on just vastupidi, reostada tarvis. Reostada ja lõhkuda. Me teeme nii: seome Vitjakese pesunööriga drooni külge ja lennutame Kiievisse. Las siis lõhub seal bandeeralaste pesumasinaid ja serviise ning põletab kardinaid. Oi, Mašake, meie pojast saab Venemaa kangelane! Ema, ole uhke oma lapse üle!“

„Päris ogarat juttu ajad!“ saab naine vihaseks. „Tahad kolmeaastase lapse drooni külge siduda ja lendu lasta! Napakas!“

„Maša, saa aru, see võib sõtta pöörde tuua! Meie Vitjakesest saab uus Aleksander Nevski!“ ütleb kindral ja üritab magavat last voodist sülle kahmata. Aga siis saab naine päris kurjaks ja veidi aja pärast lebab kindral lõhki löödud kulmu ja veritseva ninaga nurgas ning oigab. Siiski ei ole ta naise peale sugugi pahane, vaid kõneleb:

„Tuvike, mul tuli uus ja veel parem idee! Me seome hoopis sind pesunööriga drooni külge ja lennutame Ukrainasse.“

„Oi, Maša, Maša, sa oled mul ikka äge! Vahvasti peksid mind! Tuvike, mul tuli uus ja veel parem idee! Me seome hoopis sind pesunööriga drooni külge ja lennutame Ukrainasse. Vaat see oleks neile fašistidele paras!“

„Ah soo, et nüüd tahad juba mind drooni külge siduda...“ lausub Maša aeglaselt ja ähvardavalt, aga kindral vatrab edasi.

„Jah, Mašake, seda ma tahan. Sinust saaks tõeline Rodina Mat!“

Veidi aja pärast lendab aknast välja pesunööriga tooli külge seotud kindral nagu kosmonaut Gagarin ja jääb raagus põõsa alla lamama.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid