KULTUURIBIIT | Muusik Robert Traksmanni playlist

Tänase kultuuribiidi muusika valis mitmekülgne muusik, keelpillikvarteti M4GNET, ansambli Trio ´95 ja Tallinna Kammerorkestri liige Robert Traksmann, kes esineb 18. novembril Heino Elleri Muusikakoolis ja 19. novembril Tallinna Muusika- ja Balletikoolis MUBA saalis.

Hooaega alustas Robert viiulisolistina Läti Rahvusliku Sümfooniaorkestri hooaja avakontserdil ning järgmine esinemine on kavas „Kontsertmeistrid. Robert Traksmann“ kontserdil 18. novembril Heino Elleri Muusikakoolis ja 19. novembril Tallinna Muusika- ja Balletikoolis MUBA saalis.

Robert ütleb oma muusikavaliku kohta nii:

Tänane teekond minu kõrvaringi sisekuulmekäikudesse algab 18.-19. novembri peategelaste muusikaga, esiteks lauluga, nimega „Der Wanderer“ ehk rändur, mis on avanumbriks ka F. Schuberti laulutsüklile „Ilus Möldrineiu“. Seda tsüklit soovitan just kuulata iseäranis Christoph Prégardien-i ja Michael Gees-i esituses, kes maalivad sellest palavalt armastatud loost kõige ilmekama pildi uutele kuulajatele, pakkudes samal ajal ka palju värskust ning üllatusi Schuberti kauaaegsematele sõpradele. Rännak – alaku!

Teisena laskume minu kontsertide teise nimikangelase, W. A. Mozarti loomingusse, teoseks tema Andante, quasi Allegretto K. 15q. See pärl sattus minu juurde ühel heal hommikul Berliinis, teetassi kõrvale tulevaste kontserdikavade tarvis spotify-s sorides. Täiesti pahviks lõi see kuidas teos, mis on heliloojal pealtnäha lihtsaimate võtetega noodipaberile kantud vaid 8-9 aastasena, kõnetab sellisel sügaval ning isiklikul moel, mida võib nii noore inimese puhul tagasihoidlikult lugeda üpriski ebatavaliseks. Kindlasti võlgneme ka selle vaimuvälgatuse ereduse eest tänu ka esitajale, Martin Stadfeldile, kelle ülipehme klaverikõla otsekui meena kõrvu paitab.

Edasi liigume põhjanaabrite juurde, Jean Sibeliuse muusika rüppe. Iga end põhjamaalaseks lugev inimene võib armuda Sibeliuse muusikasse, nagu ta armub okasmetsadesse, kaljupaljanditesse, rannikujäässe, lumehangedesse. Tema muusika liigub täiesti mitte-keskeuroopalikes mõõtmetes: areng toimub palju rahulikumalt, järeleandmatumalt, mastaapsemalt. Üheks tabavaks näiteks sellest arengust on tema 5. sümfoonia avaosa. Pidev puhanguline kasvamine kulmineerub hiiglasliku merelainena (ca 7:30) mille harja ületusele järgneb täielik loodusjõule andumine, vabanemine. Minu arvates üks sümfoonilise muusika eredamaid hetki.

Ootamatu soovitus neljandaks: soovitan tervet ooperit – Richard Straussi „Salome“. Soovitan isutekitajaks lõiku 36:12 – 39:03. Olen seda ooperit alati armastanud eelkõige Straussi erakordse orkestrikasutuse pärast, aga ka kompaktsuse (1,5h ja valmis!), röögatult nõudlike solistirollide ning sisutiheduse poolest. Suur õnn oli seda sel kevadel Soome Rahvusooperis nende ooperiorkestri ridades kaasa mängida. Soovitan soojalt võimalusel ette võtta laevareis! Kodumaal peab aga jääma Estonia uut maja ootama, kuna kahjuks meie praegusesse ooperimajja ei mahuks isegi „Salome-ks“ vajaminev orkester ära. Sisu on sel ooperil klassikalise kes-kellega-käib asemel nii karm, et ei kannata siin lahti rääkimist – vihjena võib öelda, et ooperi lõpuminuteil kõlab akord, mis on ajalukku läinud „kõlvatuse akordi“ nime all.

Pärast sellist raputust on mõistlik natuke puhata ning võtame suuna selleks paljude eestlaste meelissihtkohta – Hispaaniasse. „El Amor Brujo“ on Manuel de Falla ballett, milles põimuvad hispaania kvintessents ning balletižanrit 20. saj alguses domineerinud I. Stravinski „Kevadpühitsuse“ mõjud. El Circulo Mágico, ehk võluring on üks delikaatsemalt kirja pandud muusikaline moment, mis kuidagi südame küljest lahti ei taha lasta.

Queeni siia sattumine pole ilmselt mitte mingi üllatus kellegi jaoks. Ma ei unusta iial seda päeva, kui isa mulle CD-mängijaga ühendatud klapid pähe pani ja lausus sõnapaari: „kuula seda!“ Kõlas „One Vision“, kuid täna soovitaksin hoopis varasemat laulu „Prophet's Song“. Olles albumil koos Bohemian Rhapsody-ga on see 8-minutiline gigant tänamatult rapsoodia varju jäänud. Leidlikkust, vokaalset meisterlikkust ja Queeni puhul vähemtuntud proge-rokilikku poolt täis laul on tunnistuseks sellele, et see bänd on palju enamat, kui ainult nende hitid.

Minu Berliini õpingute lõpupoole huvitusin väga just Ida-Berliinist ja -Saksamaast ning selle ajaloost. Seega sukeldusin ka tolleaegsesse muusikasse päris sügavale, kust pinnale ujusid nii mitugi erilist tükki. Eriti meeldis mulle neid kuulata jalutades teletorni juurest ida poole, seigeldes justkui surnud riiki mälestavate suurehitiste ning magistraalide vahel, millest elu (hipsterid ja muud Berliini vabad hinged) nagu taimedena läbi on kasvanud ning tekitanud täiesti unikaalse uue ökosüsteemi. Ansambel City ja nende laul „Am Fenster“ oli sellisteks retkedeks lahutamatu kaaslane ning viiuldajana pakkus eriti rõõmu bändi viiuldaja/bassisti Georgi Gogow' ulatuslikud ja isikupärased soolod, mis tõid talle hüüdnime der Teufelsgeiger ehk saatan-viiuldaja.

Hüpe üle endise Berliini müüri lääne poole ning kõlabki Peter Schillig´i teos Major Tom – Coming Home. Selles 1983. aasta hitis, mis teeb oma sisus kummarduse David Bowie varasemale megahitile, on tabatud erakordselt hästi kaaluta oleku tunnet. Raske on seda lugu, iseäranis refrääni mitte joostes kuulata – keegi otsekui kergitaks kõrvust! Tänu sellele sattusin ka ühel hilisõhtul Berliinis koju jalutades kohaliku politseipatrulli kõrgendatud tähelepanu alla, kes olid veendunud, et ma neid nähes hirmust punuma pistsin. Üritasin neile muusikajoovastust sõnade abil seletada nii hästi kui oskasin, kuid siiski pidasid nad vajalikuks mind igaks juhuks distantsilt autoga koduni jälitada. Oleksin pidanud hoopis neile klappe pakkuma...

Kodumaiseks lemmikuks on lisaks Arvo Pärdile kujunenud Ultima Thule. Nendelt soovitan üsnagi tabamatut albumit Ultima Thule + Keelpillikvartett. Meenuvad mitmed soojad suveööd, kus see plaat on kas jaanitule praksumise või ritsikate laulmisega käsikäes kõlanud. Olulise osa on pannud sinna ka Erkki Sven-Tüür, kes bändi parimad palad kvartetile seadis. „Hallaöö“ just selles kastmes on minu arvates vaieldamatult parim.

Et mitte novembripimedusse sumbuda lõpetaks ka suviselt ühe numbriga ammusest Tallinna Kammerorkestri kontserdist Tuneesias. Anouar Brahem ja tema bänd on ühed valitutest, kes jagavad saatust Arvo Pärdiga, andes välja oma muusikat ECM Records-i plaatidel. „Halfaouine“ on tema üks armastatuimatest lugudest, mida on ka ilmselgelt Ramadaani ajal ööpimeduses saabunud kohalike, kui ka naerusuiste orkestrantide emotsioonidest näha. Selle soovitusega tahaksin õhutada muusikavallas just tundmatumatesse vetesse sukeldumist, sest kunagi ei tea, võib-olla just see võib pakkuda kõige sügavamat elamust.