KULTUURIBIIT | Lavastaja Johan Elmi playlist
Tänase kultuuribiidi muusika valis lavastaja Johan Elm, kel esietendub laupäeval Ugala teatris mõrunaljakas iiri peredraama „Tule õige koju“.
Johan Elmi jaoks on see esimene kord lavastada Ugalas. „Tule õige koju“ on iiri peredraama, kus keskmine poeg Michael, kes on olnud väikelinnast eemal ligi kakskümmend aastat, naaseb koju oma ema matustele. Teda ootavad ees noorem ja vanem vend, nende teod ja tegemata jätmised, lapsepõlvemaja, kustumatud mälestused ja kõik lahendamata pinged. Michael on perekonna jaoks vaieldamatult oma, kuid siiski võõras.
Johan Elmi muusikavalikut saab tervikuna kuulata siit.
The National – I Am Easy to Find
Ansambel, keda kuulan ükskõik mis tujuga. Tämber ja atmosfäär sobivad alati. Ja on rangelt kohustuslik vaadata samanimelisest albumist tehtud lühifilmi.
James Blake – Say What You Will
See tabab midagi sõnastamatut mu elus. Ja kui ma kunagi selle loo veatult ära laulda suudaksin, siis oleksin tehtud mees.
Kae Tempest – People’s Faces
Vaieldamatult geniaalne spoken word artist, poeet ja näitekirjanik. Teda kuulates panen suu kinni, sest ta ütleb kõik ise ära.
Cornelia Jakobs – Hold Me Closer
Olen häbenemata Eurovisiooni fänn. See on üks eelmise aasta - üks aegade - parimaid eurolugusid.
The National – Graceless
Ma ei väsi kordamast - see ansambel on veatu! Selle loo rütm on järeleandmatu ja sõnad nii mõrkjasmagusad. Tahaksin olla nende sõber.
Francis and the Lights – See Her Out
Algusest lõpuni haarav, kuid selles loos on üks konkreetne koht, mis üllatab mind alati. Viib korraks kuhugi ära. Keerab värvid põhja.
Hobo Johnson – Sorry, My Dea
Fenomenaalselt eriline, ausalt öeldes kummaline tüüp. Tundub, et me elame kardinaalselt erinevaid elusid, aga tema sõnad puudutavad mind sügavalt.
Michael Stipe – No Time for Love Right Now
Isolatsiooni ajal välja tulnud lugu, R.E.M'i laulja omalooming. Ajatult puudutav, minulikult kurblik, aga lootusrikas.
The Magnetic Fields – Papa Was a Rodeo
See lugu tekitab minus mälupilte, mida mul kunagi varem olnud pole. See on justkui midagi, mis on pärit mu lapsepõlvest, kuigi avastasin selle hiljuti. Jälle - kurb ja rõõmus samaaegselt.
Waxahatchee – St. Cloud
Mul on unistus sõita augustilõpu päikeseloojangus suvekodust (mida mul pole) lahtise autoga piki põldudevahelisi teid ja kuulata seda lugu. Teades, et ma saan alati tagasi tulla.
