Selliseid ühiskondlikku ebaõiglust suurendavaid pensioniealisi isikuid, kes lausa riigikogus tööl käivad, on veelgi, rääkimata niigi jõukate riigikogulaste pensioni suurusest. Tegelikult ei tohiks üldse maksta pensionit inimestele, kes penisoniealisena tööl käivad ja raha teenivad. Selliseid riigi rahakoti peal liugu laskvaid ahneid vanainimesi on meie ühiskonnas kahjuks ilmselt tuhandeid. Milleks küll ometi raisata nende peale riigi raha? Kus on siin vajaduspõhine lähenemine?

Ehk tasub õigluse ja kokkuhoiu nimel luua riigis keerukas süsteem, mis arvutab välja, kes ja kui palju võib kasutada oma maksudest rahastatud ühiskondlikke hüvesid. Võib-olla tuleb luua astmeline süsteem, kus päris jõukas inimene, näiteks Urmas Sõõrumaa, ei tohiks üldse ühisteenuseid kasutada. Aga mõni veidi vaesem portfellita minister võib küll politsei ja tuletõrje kutsuda, kuid mitte käia sotsiaalmaksust palka saava arsti juures ega helistada kiirabisse. „Igaühelt vastavalt tema võimetele, igaühele vastavalt tema vajadustele“, nagu ütles Karl Marx.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid