REPORTAAŽ | „Lidusid minema nagu kitsed.“ Vene sõdurid lasid enne lahkumist kättemaksuks õhku alevi kooli ja lasteaia

Hersoni oblastis asuvas vabastatud Mõloves elas sõja eel 1000 inimest. Praegu on neist alles umbes kolmandik.

Kolmapäeva varahommikul kell viis kuulis Serhi Melnikov õuest müra. Vastasmajas ehk Ševtšenko tänava majas number 6 pakkisid Vene sõdurid asju, et asuda minekule. Hersoni oblastis asuv Mõlove alev oli okupeeritud kaheksa pikka kuud, ent nüüd alustasid vallutajad alandavat taandumist kogu Dnepri jõe paremalt kaldalt.

„Vladimir Putin ütles, et Venemaa jääb siia igaveseks, aga lõpuks läksid nad viie minutiga ja lippasid minema nagu kitsed,“ räägib Melnikov esimese ajakirjanikuna Mõlovesse jõudnud Observeri reporterile. „Putin tahtis meid tappa, aga hävitas hoopis omaenda riigi. Venemaa Hersonist taandumine on tohutu läbikukkumine.“

Melnikov avab naabermaja värava ja näitab lahtist kuuri, kus venelased endale süüa tegid ja õhtuti aega veetsid. Maha on jäänud portselankruuse, sigaretikonisid ja klaaspurgis tomatid. Ümberringi vedeleb prahti ja Vene armee rohelisi toidupakendeid. „Neil oli antennidega raadiosaatja ja siia ladustati miinipildujaid,“ ütleb Melnikov.

Elasid vimma välja

Okupatsiooni viimased tunnid kulusid vimma väljaelamisele. Lahkudes lasid Vene sõdurid õhku nende majutuskohaks olnud koolimaja ja lasteaia ning hävitasid raadiomasti. Laupäeval oli lasteaed rusudeks tehtud ja selle hoovis oli silt kirjaga „Miinid“. Õhku lasti kohalik, Dnepri lisajõge ületav sild ja hävitati tähtsat taristut.

Ukraina eriüksused kihutasid kohale neljapäeva õhtuks. Reede hommikuks olid elanikud riputanud majadele sinikollased riigilipud ja tähistasid vabastamise algust. Kollaste käesidemetega Ukraina sõdureid võeti vastu kallistuste ja koduste pirukatega. „Meie poisid on kangelased, issand hoidis meid,“ ütleb Melnikovi ämm Ljudmila. „Elu on olnud raske. Ma ei saanud kätte pensioni ega oma vererõhutablette.“

Õhku lasti kohalik, Dnepri lisajõge ületav sild ja hävitati tähtsat taristut.

Samasugune juubeldamine oli oblastikeskuses, märtsi alguses Vene vägede kätte langenud Hersoni linnas. Kohalikud elanikud tantsisid oblastivalitsuse juurde rajatud lõkketule ümber, laulsid patriootlikke laule ja skandeerisid „Z-S-U“, mis on lühend Ukraina relvajõudude nimetusest. Autod lasid signaali ja inimesed lehvitasid loosungeid, millel olid Hersoni oblasti armastatud sümbol arbuusid.

Viimased päevad on olnud Vene valitsuse jaoks katastroofilised ja viitavad sellele, et Putini avantüristlik, ülbusest ja maagilisest mõtlemisest kantud Ukraina vallutamise sõjaplaan on läbi kukkunud. Tema armee ei suutnud vallutada Kiievit ega Harkivit ja on nüüd kaotanud kontrolli ainsa suurema linna üle, mis pärast vallutamist toimis. Meeleavaldajad tulid Vene võimu vastu protestima juba kevadel. Reedel olid nad taas tänavatel, rõõmustades okupatsiooni kukkumise üle.

Meeleavaldajad tulid Vene võimu vastu protestima juba kevadel. Reedel olid nad taas tänavatel.

Eelmisel nädalal väljakuulutatud taandumine oli kaootiline. Viimasena lahkunud sõdurid lasid õhku osa Antonivka silda, mida Ukraina oli varem pommitanud USA rakettidega HIMARS. Okupandid põgenesid paanikas üle pontoonsilla. Samuti purustati Kahhovka hüdroelektrijaama juures olnud sild, mis viis okupeeritud Nova Kahhovka linna poole.

Sõda pole läbi

Tegu oli ajaloolise hetkega, ent sõda pole kaugeltki läbi. Reedel võis Dnepri jõel kuulda plahvatuste kõminat. Vastaskaldal rajasid kaitsepositsioone Vene sõdurid, kellest paljud olid äsja mobiliseeritud. Nüüd lahutab vastaspooli suur veetakistus, mis on sadu kilomeetreid pikk. Venemaa kontrollib endiselt Hersoni oblasti lõunapoolset osa ja Mariupolit Ida-Donbassiga ühendavat maismaakoridori.

Mõloves näitab Serhi Demtšuk näpuga üle Dnepri jõe Venemaa kontrollitud alade poole, mis on kõigest kaheksa kilomeetri kaugusel. Läbi udu on näha teisel pool jõge Kahhovka reservuaari juures asuvat Hornostajivka asulat.

Kuskil lähedal teeb vihisevat heli Ukraina raketiheitja Grad, mis tulistab lahkuvate Vene vägede poole. „Plahvatustega harjub ära,“ ütleb Demtšuk. Tema naine Olesja ei ole nõus. „Ei harju, see on kohutav,“ sõnab ta.

„Meie võitlusvaim on taevakõrgune, me teame, mille eest võitleme.“

Läbi hilissügisese maastiku ja mustaks tõmbunud päevalillepõldude võib näha rühkimas suurt Ukraina sõidukite kolonni, sealhulgas mitut tanki T-72. Kruusateed ääristavad hüljatud Vene kaevikud ja mürsukestade kuhjad. Maha on jäänud ka katkised Vene lahingumasinad. Rohtukasvanud kraavis vedeleb purustatud sõiduautosid, mis on tähistatud Putini äpardunud invasiooni tähistavate Z-tähtedega.

Ukraina sõdurid on eufoorias. „Meie võitlusvaim on taevakõrgune, me teame, mille eest me võitleme,“ ütleb 28-aastane Serhi. „See on meie maa.“ Sõduri sõnul on ta pärit teisel pool jõge asuvast Oleškõ linnast, mis on endiselt Vene okupantide käes. „Võtame tagasi Oleškõ ja kõik muu,“ ennustab Serhi. Ta valvab kontrollpunkti, mille kõrval on kaks põlenud Vene tanki. Lähedal asub alevivolikogu hoone, mille mastis lehvib Ukraina lipp.

Melnikovi sõnul elas alevis enne sõda 1000 inimest. Pärast venelaste sissetungi jäi neist alles 300–400. „Küsisime, miks nad tulid,“ märgib Melnikov. „Nad vastasid: teeme teie elud paremaks. Nende lahkumise ajaks olime ajas 30 aastat tagasi läinud. Enam ei ole elektrit, gaasi ega vett. Kõigil on näpud põhjas, tööd ei ole. Sõja asemel oleks Putin võinud oma kodumaal teid ja haiglaid remontida.“

Esimesed Mõlovesse paigutatud vaenlase sõdurid olid nn Donetski rahvavabariigi (DRV) võitlejad. Nende Armeenias sündinud komandör sai sule sappa, sest müüs oma sõidukitele määratud bensiini. „Järgmised olid hullemad,“ ütleb Melnikov. „Nad murdsid sisse poodidesse ja kodudesse, otsisid alkoholi. Ütlesid, et tahavad viina ja tüdrukuid. Nad olid räpased, korratult riides ja tihti purjus nagu paadialused. Varastasid kõike, mida said.“

Nende lahkumise ajaks oli kõigile selge, et nemad on fašistid.

Osa elanikke tegeles vastupanuga. Melnikovi sõnul istus ta oma maja katusel ja jälgis Vene armee sõidukeid, kui need hanesid täis hoovist mööda sõitsid. Ta saatis koordinaadid mobiiltelefoni abil oma pojale, kes elas Dnipro linnas. Too saatis need edasi Ukraina armeele. „Ükskord nägin Vene raketiheitjat ja saatsin sõnumi,“ meenutab ta. „Kõik juhtus väga kiiresti. Kümne minuti pärast oli see hävitatud.“

Putini katse kehtestada Mõlove alevis russki mir (tähendab korraga Vene Maailma ja Vene Rahu) kestis 245 päeva. „Ma olin siin algusest lõpuni,“ tõdeb Melnikov. „Mis mind hämmastas, oli see, kui paljud Putini sõdalased polnud harjunud vesikäimlate ja asfaltteedega. Saabudes rääkisid nad, et meie oleme fašistid. Nende lahkumise ajaks oli kõigile selge, et nemad on fašistid. Nad hävitasid kõik.“

Kollaborandiks hakkasid vähesed

Venelased piinasid ja hukkasid Hersoni linnas ja teistes asulates tsiviilelanikke. Ohvrite seas oli politseinikke, endiseid sõdureid ja riigiametnikke. Melnikov räägib, et märtsis võeti vahi alla kaks teismelist poissi, kes tõmbasid maha Nõukogude sõjamemoriaalile paigutatud Vene, NSVL-i ja DRV lipud. „Ohvitser pani nad seina äärde ja tulistas üle nende pea,“ ütleb Melnikov. „Nad pandi karistuseks kaevikuid kaevama.“

Melnikovi sõnul tegi umbes kümme kohalikku elanikku venelastega aktiivset koostööd. Neist üks oli Tetjana Suržik, kelle okupatsioonivõimud panid kohalikuks omavalitsusjuhiks. Ta andis sõduritele elupaikade valimisel nõu ja andis neile mahajäetud majade aadresse. Melnikovi sõnul lahkusid kollaborandid eelmisel nädalal koos sõduritega. Nende seas oli üks kohalik naine, kes armus Vene ohvitseri ja abiellus temaga suvel.

©Guardian News & Media 2022