JUHTKIRI | Punasümbolite hindamine saagu kunstiekspertide pärusmaaks

Küll oleks tore, kui saaks punamonumentide ja -sümbolite küsimusele 2022. aastaga joone alla tõmmata.

Alust sellisele lootusele justkui oleks: Kremli-meelse puusliku rolli täitnud monumendid, milles võis näha julgeolekuohtu, on tänavu või juba varem teisaldatud muuseumisse (Narva tank) või tagasihoidlikumasse kohta (pronkssõdur). Lihtsalt silma riivata võivate monumentide edasise saatuse otsustamiseks peaks aga raamistiku andma justiitsminister Lea Danilson-Järgi juhtimisel valminud, valitsuselt heakskiidu saanud ja nüüd riigikogus menetlemist ootavad ehitusseadustiku muudatused.

Ent tegelikult monumendirindel rahu ei paista. Ja mitte niivõrd venemeelsete, kuivõrd eestlaste omavahelise kraaklemise tõttu.

Nimetatud eelnõu näeb ette nõude, et hoone avalikult nähtav osa, samuti avalikult eksponeeritud monument, skulptuur, ausammas või muu taoline rajatis, ei tohi olla vaenu õhutav ega toetada või õigustada okupatsioonirežiimi, agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemist.

Põhimõttena kõlab selline säte hästi, aga praktilise rakendamise korral võib tekkida vaidlusi, sest mõni inimene näeb igas viisnurgas okupatsioonisümbolit, aga mõni leiab nõukaaegse arhitektuuri detailidest ka kunstiväärtusi.

Järelejäänud punamonumentide hindamine saagu eelkõige kunstiekspertide ja ajaloolaste, mitte poliitikute pärusmaaks.

Plaanitav seadusemuudatus jätab need inimesed, kes kunstist midagi jagavad, otsustamisest suuresti kõrvale. Vaidlust tekitavate hoonete või rajatiste nõuetele vastavust peaks hindama hakkama spetsiaalne valitsuskomisjon, mille kooseisu otsustab üldiselt valitsus, kuid sinna peab kuuluma ka muinsuskaitseameti esindaja.

Ent 15 loomeliitu ütlevad valitsusele saadetud ühiskirjas, et muinsuskaitsjast ei piisa, vaid komisjoni peaks kuuluma ka kultuurivaldkonna esindaja. Ja tõesti, suur osa teise maailmasõja järgsest kultuuripärandist on muinsuskaitse alla võtmata, sest seda ajastut pole selle pilguga veel hinnatudki.

Seega on tõesti olemas oht, et kantuna sõjaemotsioonidest, millele valimiskampaania keerab veel oma vindi peale, muudame osa nõukaaegseid võib-olla isegi kultuuriväärtuslike objekte ilmaasjata julgeolekuküsimuseks. Peame arvestama, et vahel võib mõni viisnurk vm punasümbol julgeolekuohuks moonduda just nimelt meie poliitikute aktiivse torkimise tõttu, ilma ei märkakski seda eriti keegi. Järelejäänud punamonumentide hindamine saagu eelkõige kunstiekspertide ja ajaloolaste, mitte valimisteks viljakat vastandust otsivate poliitikute pärusmaaks.