Isegi Eesti lasterikaste perede liit, kelle liikmed võidavad lasterikka pere toetusest kõige rohkem, on riigikogule saadetud arvamuses teinud ettepaneku kehtestada tavalise lapsetoetuse suuruseks 100 eurot kuus iga lapse kohta, olenemata sellest, kas ta sünnib perre esimese, teise või kolmandana. (Praeguse plaani järgi hakkavad esimene ja teine laps saama 60 euro asemel 80, kolmas endiselt 100 eurot). Nüüd, kus koalitsioonilepingut korrigeeriti, oleks võinud selle ettepanekuga ju arvestada, aga ei – vanusepiiri ettepoole toomisega säästetav raha pandi hoopis lasterikka pere toetusele otsa.

Kui eesmärk on sündimuse kestlik kasv, siis ei tohi panna kogu jõudu üksnes kolmandate ja järgmiste laste sünni soosimisele.

Isamaal (ja nende koalitsioonipartneritel) tasuks otsa vaadata statistikale, mis näitab, et esimesi ja teisi lapsi sünnib vähem ning alla 30-aastased naised sünnitavad järjest vähem. Kui poliitikute eesmärk on tõepoolest sündimust kasvule pöörata, siis ei tohi kogu energiat panna üksnes kolmandate ja järgmiste laste sünni soosimisele. Paljulapselistest peredest huvitatud praegu 30. ja 40. eluaastates naiste sünnitamisjaks saab ju mõne aastaga otsa. Nende taga aga tuleb üsna tühi maa, sest kolmas laps ei saa sündida enne esimest ja teist.

Esimene laps ei anna lapsevanemale praegu isegi tulumaksusoodustust (selle saab alates teisest lapsest), kuigi esimese lapse saanud perede kulutused kasvavad hüppeliselt. Isamaa „tõotatud maale“ ehk kolme lapseni jõuaks väga tugev ja terve naine 3–4 aastaga, aga tegelikkuses pigem palju pikema ajaga. Lasterikka pere toetus on nende jaoks liiga kaugel, et julgustada esimest last saama. Teisisõnu ei soosi tasakaalust väljas lapsetoetuste süsteem, mida Isamaa survel luuakse, sündimuse kestlikku kasvu.