„Võib olla ulatub mõnedes piirkondades kahjustuste likvideerimine kuudeni,“ kirjeldab Ukraina digiministri nõunik Jaanika Merilo. „See, mida Venemaa teeb, on hävitamine, et survestada Ukrainat kompromissidele. Aga Ukraina ei näe nendeks põhjust.“

Niisamuti ei kavatse ukrainlased lahkuda. „Paljud välisriikidest arvavad, et kindlasti tuleb põgeniketulv, sest kõik tahavad Euroopasse põgeneda. Tegelikult tahavad kõik olla kodus ning on uskumatu, kui viimase piirini. Talutakse, et on külm ja pime, aga kuidagi ikka hakkama saad. Kui esimestel kuudel oli veel veidi paanika, siis nüüd ütleb Ukraina vapper hing, et elame veel selle ka üle.“

Koolitunnid varjendis

Tõsi, isegi suhteliselt vähe kahjustada saanud Kiievis on igapäevaeluga hakkama saamine päris korralik väljakutse. Merilo toob näitena tüüpilise koolipäeva.

„Lastele pannakse kaasa toidupakid ning väikesed meditsiinipakid, sest pole teada, et kui nad kooli lähevad, kaua nad peavad seal viibima: vahepeal võib ju tulla õhuhäire ja peab olema varjendis. Mõnikord peetaksegi koolitunde varjendis. Või siis teeb laps õhtul ka läptopiga koolitunde küünlavalgel.“

Ent see on Kiiev. Harkivi, Dnipro ning Hersoni lähistel tähendab sõja reaalsus tihti aga seda, et isegi süüa tuleb soojendada kortermajade ees puuhalutulel. Merilo kutsub eestlasi annetama, et saata Ukrainasse siit tuhat gaasipliiti ning osta neile ka balloone. Tuba soojaks ei saa, kuid vähemalt hoiab soe toit hinge sees. Lähemalt tema juhitud ühenduse Herojam Slava koduleheküljelt.

Saates kuuleme aga veel

Mil viisil tuleb Ukraina toime tohutu eelarvedefitsiidiga umbes kolm miljardit eurot kuus?

Milliseid samme astutakse, et sõjajärgset ülesehitustööd ei hakkaks jälle „kureerima“ oligarhid?

Kuidas Eestis on tänaseks juba rohkem poliitikuid, kes esinevad rohkem vaba maailma vastaste avaldustega, kui leiab neid Ukrainast?

Kuulake Krister Parise juhitud „Erisaadet“ Jaanika Meriloga siit!

1x
00:00

Jaga
Kommentaarid