Halloween on välja suretamas eesti rahva iidseid traditsioone. Kas mardi-ja kadripäevaga on peagi kõik?

Tahmase näoga sandid on pööningule kupatatud, tänavad on vallutanud seksikad zombid ja kõrvitsalaternatega kummitused.

Halloween on teinud seda, mida ei suutnud isegi nõukogude aeg: suretanud välja eesti rahva iidsed traditsioonid. Kaltsudes mardi- ja kadrisantidel pole põnevat nänni jagava tarbimiskultuuri vastu lootustki. Rääkimata sellest, et öelda „Komm või pomm!“ on hulga lihtsam kui toas tiritamme kasvatada ning etendada vilja- ja karjaõnneteemalisi etüüde.

Kui veetluse puudumist võiks vaestele ajale jalgu jäänud santidele veel kuidagi ette heita, siis jubeduses teevad nad halloween’lastele küll pika puuga ära. Mingid odavate näomaskidega, kunstverega kaetud ja plastvikatitega vehkivad tegelinskid ei suuda parima tahtmisegi juures külvata samasugust õudu kui vanaema-vanaisa riidekapis tuuseldamas käinud hullunud silmadega mardi- ja kadrisandid, kes näevad välja nagu hullarist põgenenud patsiendid.