„Nad viisid mu ühte ruumi, sidusid silmad kinni ja panid tilguti külge. Lõpuks olin nagu mingi kuradi nõelapadi“

Olin Šveitsis järjekordsel võõrutusravil. Seekord villas Genfi järve ääres, kus oli oma ülemteener ja kokk, sedasorti luksuslik palee, kus on garanteeritud, et sa ei kohtu kellegi teisega. (Mis sama hästi kui tühistas iga viimase kui võõrutusravi põhimõtte, millest ma kunagi kuulnud olin.)

Aga kaaskannatajate puuduse tegi kuhjaga tasa uimastite lihtne kättesaadavus, mis omakorda kahjuks ei eristanud seda teistest kallistest võõrutusasutustest. Ma võiksin neid kohti kohtusse kaevates miljoneid teenida, aga see tõmbaks olukorrale rohkem tähelepanu, mida ma jällegi ei soovi.

Tegin oma tavalise triki ja kaebasin tugevat kõhuvalu, kuigi tegelikult oli minuga kõik korras (armide tõttu oli mul endiselt tunne, nagu teeksin pidevalt istessetõusu, nii et see oli väga ebamugav, aga see polnud Valu). Nii et nad andsid mulle hüdrokodooni, nii palju, kui ma veel tunda suutsin, selliseks koguseks osutus 1800 milligrammi päevas. Et panna asi skaalale: kui sa murraksid pöidla ja sul oleks lahke arst, kirjutaks ta sulle tõenäoliselt välja 0,5-milligrammised tabletid.