JUHTKIRI | Riigikogulane! Kui sa tõesti ei suuda katuserahast ära öelda, siis…

Tori hobusekuju. Jõgeva kirik. Liikumine „Elu marss“. Palju toredaid ettevõtmisi. Ja nende taga palju toredaid inimesi, rahvasaadikuid, kes andnud sinna enda osa igale riigikogu liikmele võimaldatud nn katuserahast.

Esmaspäeva õhtul on jälle tähtaeg, milleni saavad riigikogulased esitada ettepanekuid oma lemmikprojektide rahastamiseks. Põhimõtteliselt on tegemist igale rahvasaadikule riigilt antava rahaga, mida too saab enda äranägemise järgi laiali jagada. Summa on tänavu ligi veerandi võrra suurem. Kui mullu sai üks riigikogulane umbes 30 000, siis nüüd juba 39 600 eurot.

Eriti valimiste eel kulub selline võimalus kohalikus kogukonnas endale toetust osta marjaks ära. Peale ilmselgete jaburduste on ju ka päris hädalisi ja päris vajadusi palju. Miks siis mitte? Kas mitte kohalik rahvasaadik ei tea kõige paremini, kus enda kogukonnas king enim pigistab? Küllap teab. Ja küllap teab sedagi, kuhu vajutades kas oma sõpradele enim head teha või end poliitiliselt kõige paremas valguses näha lasta.

Just lähenevaid valimisi silmas pidades on selge, kuidas niisugune rahajaotamiskord demokraatiat õõnestab. See annab ametis olevale rahvasaadikule eelise, mida ta konkurentidel pole. Ka raha saajatel pole tähtsam mitte n-ö loomulikus konkurentsis peale jääda, vaid lähedus oma patroonile. Käsi peseb kätt.

Eks vastastikku kasulik korruptiivsus on ka üks peamisi põhjusi, miks niisugune terve mõistuse vastane skeem siiamaani püsib ja ükski võimukoalitsioon pole sellele otsustavat lõppu teinud. Ahvatlev on mängida heategijat ja jaotada laiali raha, mis tegelikult sulle ei kuulu. See annab võimutunde, mida riigikogu lihtliige muidu harva kogeb. Võim korrumpeerib.

Valijad, märgake neid riigikogulasi, kes suudavad katuseraha jagamise korruptiivsele kiusatusele vastu seista.

Valijad, märgake sel aastal neid riigikogulasi, kes suudavad madalatest instinktidest kõrgemale jääda. Mullu näitasid eeskuju üles seitse riigikogulast Reformierakonnast ja üks Isamaast. Tänavu on juba teatanud reformierakondlane Mart Võrklaev ja Isamaa erakonda esindav Viktoria Ladõnskaja-Kubits, et nemad rahva raha eest prassimises kaasa ei löö. Loodetavasti tuleb neid juurdegi.

Siiski on erand, mida võiks tänavusel erakordsel aastal ühiskondliku kokkuleppe raames kaaluda. Meie kõrval käib sõda. Ukraina armee on saanud hakkama tõelise kangelasteoga, kuid vajab üha rohkem varustust. Ukraina mitte vähem kangelaslik rahvas läheb talvele vastu teadmatuses, kas õnnestub toas isegi sooja hoida. On hulk ühendusi, mis viivad kõige efektiivsemalt abi sinna, kus seda on enim vaja.

Riigikogulane! Kui ikka ei suuda katuserahast hoiduda, siis annetus ukrainlastele võiks tänavu siiski indulgentsi osta. See ei muuda katuserahasüsteemi kahjulikku olemust. See tuleks kaotada. Aga kuni see olemas on, saaks vähemalt teha midagi päriselt head.