JUHTKIRI | Puudu on „head kriisi ei tohi raisku lasta“ poliitika

Vaadates meie majanduse lähitulevikule – ühele-kahele järgmisele aastale – läbi roosade prillide, saab öelda, et (osalt tänu ees seisvatele valimistele) sammume kriisile vastu vastutsüklilise ehk majanduslangust leevendava riigieelarvega.

Valimisprogrammides lubatakse Eesti inimestele samuti head ja paremat. See tähendab, et kui Eesti majandus tuleval aastal täiesti kraavi ei sõida, jätkub keskerakondlikku „julgelt inimeste heaks“ meeleolu poliitikasse kauemaks – ükskõik, kes valitsuse teeb.

Eelnev oli öeldud väikse irooniaga, aga ilma irooniata saab esile tõsta hiljuti riigikogus erakonnaüleselt – 79 poolthäälega – vastu võetud töötuskindlustushüvitise täiendust. Kui praegu oleneb hüvitise maksmise pikkus üksnes inimese tööstaažist, siis tuleva aasta 1. maist pikeneb see suure tööpuuduse korral 60–120 päeva võrra. Uue süsteemi miinus on keerukus, aga kokkuvõttes on ta majanduskriisi ajal tööta jääjatele senisest soodsam.

Kiita võib ka elektri universaalteenust. Kuu esimeses pooles võis kahelda, kas sellest ikka on suurt abi, aga viimastel päevadel pole börsihind langenud peaaegu ühelgi tunnil alla universaalteenuse hinna. Tegu on vajaliku täiendusega meie sotsiaalsele turvavõrgustikule. Kui saaks seda veel täiendada mehhanismiga, mis motiveerib siiski elektritarbimist tipptundidel vähendama.

Inimeste toetamisega on olukord päris hea. Halvasti on aga poliitikaga, mis aitaks jõuda selleni, et toetusi vajaks vähe inimesi.

Kokkuvõttes: inimeste toetamisega on meil olukord küllaltki hea. Halvasti on aga poliitikaga, mis aitaks Eestil jõuda selleni, et võimalikult vähe inimesi vajab toetusi, sest neil on töö ja oma pere kulutuste katmiseks piisav palk. Ei ole näha ka poliitikute piisavat tegevust suunal „head kriisi ei tohi raisku lasta“.

Peaministripartei valimisloosung „Kindlates kätes Eesti“ vihjab, et Reformierakond hõljub liialt enesega rahulolu pilvedes. Keskerakond – „Julgelt inimeste heaks!“ – on endiselt maksumaksja raha kulutamise, mitte rikkuse loomise lainel. EKRE, kes hõigub: „Päästame Eesti!“, esitleb end küll alternatiivina, kuid on meister rohkem rääkimises, kui halvasti Eestil teiste juhtimisel läheb, mitte päästvate lahenduste pakkumises.

Praeguse kriisi eripära on Eesti jaoks see, et meie kui majandustegevuse paiga riski tajutakse maailmas varasemast suuremana (Venemaa pärast loomulikult). Teisalt aga on läänemaailm mõistnud, et tootmise ja tarneahelate sõltuvust kaugetest ja mitte päris sõbralikest riikidest (nagu Hiina) tuleb vähendada. Et Eesti tulevased maksutulud parteide toetuste jagamise kirega vähegi sammu peaksid, vajame ka samme, mis meid tootmise üleilmses ümberpaigutamises kaotajaks ei jäta.