ARVUSTUS | Kuidas (mitte) teha eaka vaataja teatrit
(22)Vanemuise lavastuses „Kolm pikka naist“ on lavastaja Priit Pedajase kätt tunda väga vähe, kui üldse. Halva üllatusena mõjusid ka odavad naljad vähemuste üle.
Edward Albee „Kolm pikka naist“ on tuntavalt autobiograafiline tekst: näidendis vaatab eakas naine vahepeal mõttes mujale triivides oma elule tagasi ja loodab sisimas, et kord minema kihutatud poeg naaseb veel tema juurde. Albee sõnab oma esseekogus ema kohta: „Ma ei pea tema vastu mingit vimma; tõsi, ta ei meeldinud mulle väga, ma ei suutnud hoomata tema eelarvamusi, vihkamisi, paranoiasid, ent ma imetlesin ta uhkust, tema eneseteadlikkust. Üheksakümnenda eluaasta poole liikudes hakkas ta nii füüsiliselt kui ka vaimselt kiirelt taanduma ning mind puudutas siis see ellujääja, see inimene, kes klammerdus üksnes osaliselt tema loodud varemete külge, keeldudes alla vandumast.“*
