NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: Justiitsminister ja Kiir
(6)Paunveres on kuulunud mõjukate esikolmikusse igal aastal ühed ja samad nimed: Joosep Toots, köster ja kellamees Lible. Mõjukaim kultuuritegelane on alati koolivend Pärt. Sel aastal juhtub aga midagi, mis paiskab kaardid sootuks segi.
Kõik algab sellest, et Paunverre asub elama õbluke naisterahvas. Vanamoorid uurivad välja, et tegemist on neiu Leaga, kuid see nimi unustatakse kohe, sest neiu väärikas ja isegi pisut range olek annab küla naljahammastele põhjuse ristida ta tagaselja Justiitsministriks. See hüüdnimi jääbki neiule külge nagu pigi.
Justiitsminister elab esialgu vaikselt ega tülita kedagi, kuid siis, täiesti ootamatult, hakkab Paunveres levima kumu, et ühel varahommikul olevat Justiitsminister läinud otsejoones vallakasaka juurde ja nõudnud, et rätsepmeister Jorh Aadniel Kiire punane pea tuleb likvideerida, sest see sümboliseerib Nõukogude võimu ja ohustab Paunvere julgeolekut.
Paunvere lööb kihama. Lible sajab Ülesoole sisse, kui Tootside pere parajasti lõunat sööb, laseb ennastki lauda paluda, aga süüa ei malda, vaid võtab kohe jutuks Kiire pea.
„Mis siis Ülesoo peremees ka sellest Justiitsministri algatusest arvab? Kas võtame rätsepal selle punase kaalika õlgadelt maha nagu maasika varre otsast?“
„Kui juustest piisab, et julgeolekut tagada, siis miks mitte. Peaasi et pärast tulevad korralikud liigud ja pakutakse õlut.“
„Tont seda teab...“ kehitab Toots õlgu. „Eks ta, juudas, punane muidugi on – aga kas see nüüd kohe julgeolekut ohustab? Eks ta ole ju siin Paunveres aastaid elanud oma punase peaga, pole juhtunud hullu midagi.“
„Täpselt!“ toetab Teele oma meest. „Minu meelest on see isegi tore, et meil selline punase peaga rätsep elab. Kui vankriga Tartu poolt tulla, on juba kaugelt näha, särab mitme versta taha nagu sügisene vahtrapuu. Kuidagi kodune tunne poeb iga kord südamesse.“
„Jaa, aga Justiitsminister ütleb, et nii ikkagi ei saa,“ laiutab Lible kahetsevalt käsi. „Liiga punane. Arvestades rahvusvahelist olukorda, pole parata – tuleb maha võtta.“
„Kuidas maha?“ ärritub Teele. „Inimese pea ja maha? Kas me oleme siin Paunveres mingid röövmõrtsukad?“
„Ei, pead loomulikult maha ei võeta,“ ütleb Toots. „Mina olen aru saanud, et jutt käib ikka juustest. Neid ju saab maha ajada küll, see pole elukardetav.“
„Eks neid punaseid karvu võib ju kasvada ka ninas ja kõrvades. Kuidas sa neid sealt välja urgitsed, lihtsam on ju kõik ühekorraga.“
„Ah juustest?“ imestab Lible. „Mina mõtlesin, et ikka koos peaga... Sest eks neid punaseid karvu võib ju kasvada ka ninas ja kõrvades. Kuidas sa neid sealt välja urgitsed, lihtsam on ju kõik ühekorraga... Aga eks opmanihärra teab paremini. Kui juustest piisab, et julgeolekut tagada, siis miks mitte. Peaasi et pärast tulevad korralikud liigud ja pakutakse õlut.“
„Sa, Lible, parem söö, ära jaura!“ ütleb Toots pahaselt. „Ja ära jõlgu kogu aeg seal Justiitsministri juures, see ei mõju sulle hästi. Ma saan aru küll, et vallaline naisterahvas ja roosade põskedega, aga ikkagi.“
Lible jääbki vait ja hakkab süüdlaslikul ilmel sülti sööma, aga Paunveres lõhverdatakse aina edasi. Justiitsministri ettepanek kogub populaarsust, nii kõrtsis, kihelkonnakoolis kui ka kirikus tõdetakse, et midagi peab Kiire peaga tõesti ette võtma, sest nii ikka edasi elada ei või. Kiir ise keeldub kangekaelselt oma juustest loobumast, vaid pakub hoopis, et likvideerida võiks tema konnasilmad, aga sellega pole jälle ülejäänud Paunvere nõus, sest Justiitsministri sõnul ei kujuta konnasilmad julgeolekule ohtu. Aga Justiitsministri arvamus loeb, temast on saanud Paunvere mõjukaim inimene.
Viimaks, kui terve Paunvere keeb ning Tõnisson on juba otsinud välja oma vanad lambarauad, saabub ootamatu teade: Kiir ja Justiitsminister abielluvad. Punaste juuste mahaajamine jääb ära, selle asemel tulevad pulmad.
„Säh sulle kooki moosiga!“ ütleb Lible pettunult. „Saa siis sellest naisterahva südamest aru... Aga noh, pulmad siis pulmad, peaasi et pakutakse õlut.“
