ERISAADE | Ukrainasse turismireisile? Välja müüdud! Äsjastes rindepiirkondades toidab uskumatut turismibuumi hukkunute eest saadav raha

Mida räägivad viimased uudised Ukrainast? Et tulemas on raske talv ja põgenikelained? Vaadake Kiievist kaugemale, maapiirkondades pole nii võimast optimismi olnud aastakümneid.

Tallinna ülikooli rekreatsioonikorralduse dotsent, MTÜ Eesti maaturism juhatuse liige Mart Reimann on olnud Ukraina ning eriti Harkiviga seotud palju aastaid. See pole tal ka mitte esimene sõda Ukraina pinnal vastu võtta. Nõnda polnud äsja kogetu päris ootamatu: „Kui ma veel mais ütlesin, et tulen tagasi, kui olete sõjaga ära harjunud, siis nad karjusid kurjalt mu peale, et sõjaga ei saa harjuda, sõda peab lõppema. Aga nüüd…“

Reimann veetis viimased kuu aega erinevates oblastites, Kiievi alt läbi Sumõ ja Tšernihvi Harkivini välja, vaadates, kuidas taastub elu märtsis venelaste poolt okupeeritud territooriumitel. Mis taastub! Sellist elu pole seal võib-olla kunagi elatudki. Ja mina veel arvasin, et ta teeb nalja, kui räägib sõja käigus maaturismi arendamisest…

420 000 eurot

„Kas sa tead, kui palju on kompensatsioon langenud sõduri eest?“ küsib ta. „Mul mitmed allikad ütlesid, et on selle summa peo peale saanud. Muidugi tuleb sugulastega jagada, aga see on 15 miljonit grivnat ehk 420 000 eurot. Selle eest juba ehitab. Enne sõda olid ka lood, kuidas neiud kippusid sõduritega abielluma… Niisuguse summa eest saab palju ära teha.“

Nii erinebki pilt rinde lähedal tugevalt sellest, mida sõjateadete põhjal võiks ette kujutada. Kuid samas on see ka loomulik: inimesed, kes saavad, põgenevad linnadest maale. Aga seal on kõik juba olemas, et keerulistes oludes hakkama saada. Muidugi harjumus ja… elektrigeneraatorid.

„Need, kes rinde lähedal harjuvad, on plahvatustega nii harjunud, et ei lase end segada,“ kirjeldab Reimann. „Aitab must huumor. Näiteks pidin kellegagi kohtuma, aga ta vabandas, et venelased on laisaks jäänud, magasid sisse. Harilikult pommitavad enne seitset, nüüd alles üheksa paiku ja bussiliiklus pandi valel ajal seisma.“

Kus hobused on?

Aga üldiselt – pärast seda, kui oled näinud näost näkku Vene sõdurit, kes elab hoopis teises sajandis, siis enam ei karda midagi. Reimann toob näite, kuidas soldatid nõudnud hobuseliha, et „teil on ju põllud küntud, kuskil peavad hobused olema!“

Üldsegi nii mustvalge pole seal ka suhtumine sõtta ja vaenlastesse. Nagu Reimann märgib, siis oleksid elanikud põhjas ja idas ilmselt Venemaa okupatsiooniga võinud isegi leppida, kui Putini esialgne plaan Ukraina paari päeva hõivata täitunuks: ikkagi aastakümneid jutlustatud pilt Russki Mirist ja seda valitsevast Moskvast nii kergesti ei kao. Putini keelekandjad ei eksinud üldse väga palju ja algul pidas end eriti algul maksimaalselt viisakalt üleval ka Vene armee.

Butša-sugused õudused olid pigem erand.

Kuid…

Ja saates kuuletegi

Miks ka „head“ Vene sõdurid ikkagi kõik hooned täis roojasid?

Kuidas põllumehed tänavuse saagi peale vuntsi keerutavad?

Miks suurlinnade elanikud õhtuti purukslastud sildade kiuste igal nädalavahetusel maale pidutsema sõidavad?

Kuula Krister Parise „Erisaadet“ Mart Reimanniga siit!