Toomas Alatalu: Gazprom kägistab Moldovat. Ilma Lääne abita enam toime ei tulda

Moldova on algusest peale olnud Putini geopoliitikas ja nüüd kindlalt Euroopa Liidu laual.

Alustagem väljanoppeist Venemaa diktaatori lõppeva nädala tegevustest. 21. november – videosillas kaasalöömine tõukalkuni kasvatamise arutelus Tjumeni oblastis (ettekandjaks võimalik troonipärija põllumajandusminister Dmitri Patrušev), 22. november – videoosalus kahe jäälõhkuja vettelaskmises Peterburis, 23. november – osalemine kollektiivse julgeolekuorganisatsiooni tippkohtumisel Jerevanis (lahkhelid Armeeniaga), 24. november – kõne tehisintellekti konverentsil Moskvas, 25. november – silmast silma jutt Tšetseenia liidri Kadõroviga tšetseenidest üksuste osalusest sõjalises erioperatsioonis Ukrainas. Venemaa televaatajail (info jagamine käib seal just ekraani vahendusel) igav pole – Putin igal pool ja tegeleb kõigega. Samasugune on olnud ka tema välispoliitiline käekiri, ainult et jah – kui Gruusia ründamisele järgnes kohe sõjabaasi avamine Alakurttis Soome piiri ääres, alahinnati Läänes selgelt viimasesse kätketut, st tegu on suure protsessi, Arktika pärast võitlemise algusega.

Pea sama on toimunud Moldovaga, täpsemalt Transnistriaga, kus asuv Venemaa sõjaväeosa asub ju sügaval Euroopa sees ja kus korraldati rahvahääletus Venemaaga (taas)ühinemiseks, saamaks tuge Putini kurikuulsale kõnele Münchenis (veebruar 2007). Täna on kogu mõtlev maailm jahmunud teatest, et 23. novembril oli kogu Moldova ilma elektrita ajal samal ajal kui Ukrainas siin-seal seda veel oli. Seda Venemaa sõjardite raketitule tulemusena. Ent Moldova elas sama nullseisu üle veel 15. novembril ehk esimesel Ukraina totaalse pommitamise päeval, mil üks rakett lõhkes ka juhtumisi Poolas. Kõik arutasid seda viimast ja vaid vähesed nentisid, et Moldova jäi päris pimedaks. Samasugune – tähelepanu põhjas, sigadus lõunas - seis oli ka aasta tagasi, kui maailma jaoks oli esiplaanil Nord Stream 2 ja Moskva kruvis pingeid Ukraina ümber, et esitada Euroopa ja maailma jagamise plaan USAle (ja NATO-le). Just siis ehk 1. novembril 2021 alustas Gazprom Moldova kägistamist – gaasihind üles, kogus väiksemaks, maksmine rublades jne. Ehk kõik see, mida kogesid hiljem teised riigid, lasti käiku pisikese Moldova vastu, kus just oli võimule saanud Euroopa-meelne valitsus.

Kuna Moldoval on 1222 kilomeetrit ühispiiri Ukrainaga (neist 450 Transnistrias), siis pole raske ette kujutada, mida tähendas suure sõja algus (sel hetkel jällegi unustatud) väikeriigile. Esmalt sõjapõgenike vool, ent elektrit ja gaasi sai Moldova Ukrainast ja kui Venemaa asus vastavaid taristuid purustama, muutus häda mitmekordseks. Tegelikult parajaks põrguks, sest alates augusti lõpust, kui Venemaa ründetaktika Ukrainas muutus, on Moldova pealinna ja suuremate asulate tänavad regulaarselt täis viiendat kolonni selle otseses tähenduses. Kui alguses nõuti, et president mingu Moskvasse saamaks Putinilt paremat gaasihinda, siis alates oktoobrist ollakse tänavail selleks, et kuulutada – president ja valitsus on lollid, astugu tagasi ja teeme uued valimised. Protestijateks on aga babuškad ja noored inimesed, kellele tuuakse nädalalõpuks pealinna lisa bussidega ja kes saavad „töö“ eest päevaraha. Raha selleks tuleb Iisraelis redutava oligarhi Ilan Shori parteilt. See ärimees oli üks neist, kes korraldas 2012. – 2013. aastal miljardi dollari varastamise pankadest ja kellele toona erastatud pealinna lennujaam – pärast pöördumisi ja õiguse saamist Stockholmi arbitraažist – taas 23. novembril riigi kontrolli alla võeti. Ehk siis – raevutsemiseks on põhjust ja raha jagub. Protestijate järjekindluse taustaks on pidevad pommiplahvatused ja nendega ähvardamised ning valeuudiste levik.

Venemeelne opositsioon aga saadab ühe kaebekirja „rumalast valitsusest“ teise järel Brüsseli ja rahvusvahelistele organisatsioonidele, mida loetakse tänavail ette. Näiteks Gagauusia piirkonna kuberneri Irina Vlahi kuupäevadega kaebekirja (11. november) sellest, kuidas president Maia Sandu teda juba teist aastat ignoreerib. Umbusaldusvaldused ministritele kukuvad küll läbi, sest võimul on ülekaal. Paraku on süsteemne ja avalik rünnak valitsusele oma töö teinud, sest regulaarsed küsitlused näitavad, et valitsuse kindlate toetajate osakaal on kahanenud viiendikuni, pigem toetajaid lisades see küll kahekordistub, ent ülekaalus on ikkagi vastasleer.

Olukorda komplitseeris ülemkohtu 18. novembri ootamatu otsus vabastada koduarestist ekspresident Igor Dodon, kelle kohta oli kogu süüdistusmaterjal koos (raha saamine kaheksast Vene pangast, „annetuse“ vastuvõtmine oligarh Plahotniucilt, kes redutab Põhja-Küprosel jmt). Tõsi, tal pole lubatud riigist lahkuda, ent mees lülitus kohe näiteks novembri algul vallandunud LGBT propaganda koolides keelustamise kampaaniaga, millega paralleelselt toimetati Venemaa riigiduumas, kus see neljapäeval ka seaduseks sai.

Kui nüüd lisada, et inflatsiooni tase on 35 protsenti, gaasihinnad aastaga kasvanud 7 ja elekter 4 korda, et keskmiselt kaks kolmandikku tulust läheb maksude maksmisele, siis on olukord enam kui tõsine. President Sandu tõdeb pea iga päev, et üksi toime ei tulda. Euroopa Liit ja ka USA on seda mõistnud ning üks toetussumma tuleb teise järel. Nii nagu enamik vaba maailma liidreid on käinud Kiievis, käivad paljud ka Chișinăus toetust näitamas.

Esiabistajateks on Rumeenia ja Prantsusmaa. 19. novembril toimus Djerba saarel Tuneesias frankofoonsete riikide tippkohtumine, kust president Sandu lendas koos Prantsuse presidendi Macroniga (viimase lennukis) Pariisi, kus 21. novembril toimus järjekordne Moldova abistamise konverents. Macroni postitused Twitteris algavad sõnadega „Kallis Maia“, mil mõistagi oma kaal. Juunis 2023 toimub Chișinăus Euroopa Liidu tippkohtumine arutamaks Moldova toetamist ehk siis Euroopa on selgelt märku andnud, et Moldovat pole n-ö ära antud. Eilegi, 25. novembril toimus Berliinis foorum „Tähelepanu on Moldoval“ ehk ka teine EL peaotsustaja jätkab avalikult kinnitusi, et see väikeriik on jätkuvalt suure poliitika laua õigel poolel.